El xéneru Juniperus, d'amplia distribución, entiende les especies llamaes comúnmente enebros (que caltienen la xamasca xuvenil espinosu tola so vida) o sabines (que caltienen la xamasca xuvenil espinosu solo los primeros años). Los juníperos son coníferes arbóreas o arbustivas, pertenecientes a la familia de les Cupresáceas. Dependiendo del puntu de vista taxonómicu, hai ente 50 y 67 especies, llargamente distribuyíes por tol hemisferiu norte, dende'l Árticu escontra'l sur hasta'l África tropical nel Vieyu Mundu, y hasta les montes de Centroamérica. Les especies partir en dos seiciones (sectio), los enebros (J. secc. Juniperus) y les sabines (J. secc. Sabina).
Les especies d'esti xéneru varien en tamañu y forma, dende árboles de 20-40 m d'altu, hasta parrotals columnares o rastreros con llargues cañes. Son de fueya perenne, xeneralmente dioicos, con conductos secretores na corteza, de fueya escuamiforme o con acículas curties, que se disponen opuestes o verticiladas sobre les cañes. Como proteición pa evitar el so consumu por animales herbívoros, les plantes nueves tienen una xamasca xuvenil espinosu, qu'en delles especies caltién tola vida, y n'otres caltiense solo nes zones accesibles a estos animales. Los conos de granes (que reciben el nome de gálbulos) son bien carauterísticos, globosos o ovoides, siempres carnosos (arcestides), con 3-9 escames fértiles, casi soldaes, qu'alluguen una grana caúna. En delles especies estos conos son marrón acoloratáu o naranxes pero na mayoría son azules; de cutiu son arumosos y pueden usase como una especia. La maduración de la grana varia ente les especies, dende los 5 hasta los 20 meses dempués de la polinización. Los conos masculinos son paecíos a los del restu de les cupresáceas, con 5-20 escames; la mayor parte arramen el so polen a principios de la primavera, pero en delles especies la polinización socede na seronda.
La mayor parte de les especies (como J. chinensis, J. virginiana) tienen dos tipos de fueyes: les plántules y delles ramillas d'árboles más vieyos tienen acículas de 5-25 mm de llargu; y les fueyes en plantes madures son (nel so mayor parte) pequeñes (2-4 mm de llargu), superpuestes y escamoses. Cuando hai xamasca nueva en plantes adultes, de cutiu atópase en biltos a la solombra, cola xamasca adulta a plenu sol. Les fueyes nos biltos de crecedera rápido de cutiu son entemedios ente'l xuvenil y l'adultu.
En delles especies (como J. communis, J. squamata), tou la xamasca ye de tipu xuvenil, acicular, ensin fueyes escamoses. En dalgunos d'ellos (p.y. J. communis), les aguyes tán xuníes na base, n'otros (p.y. J. squamata), les aguyes fúndense selemente cola caña, nun se xunen.
Les acículas d'estes plantes son dures y fines, faciendo la xamasca xuvenil espinosu a la de remanalo. Esto pue ser una forma d'identificalos pervalible nes plántulas, lo mesmo que'l bien similar xamasca xuvenil de los cipreses (Cupressus, Chamaecyparis) y otros xéneros paecíos ye nidiu y non espinosu.
Ye l'únicu xéneru del que s'alimenten les bárabos de dellos lepidópteros (ente ellos Bucculatrix inusitata y Thera juniperata), y ye tamién l'alimentu de bárabos d'otres especies de lepidópteros como Chionodes electella, Chionodes viduella, Eupithecia pusillata y Panolis flammea; aquelles de tortrícidos como C. duplicana alimentar de la corteza alredor de feríes o antracnosis.
El númberu d'especies d'esti xéneru ye oxetu de disputa, con dos estudios recién que dan totales bien distintos, Farjon (2001) acepta 52 especies, y Adams (2004) acepta 67 especies. Estremar en delles seiciones anque, particularmente ente les especies de fueyes escuamiformes, qué especie pertenez a qué seición ye daqué que ta llueñe de resultar claro, mientres les investigaciones siguen realizándose. La seición Juniperus (enebro) ye sicasí un grupu monofilético obviu.
Juniperus: nome xenéricu que procede del llatín iuniperus, que ye'l nome del enebro.[1]
Juniperus secc. Juniperus: de acículas curties, punchantes. Les fueyes adultes son aciculares, en recímanos de trés, y xuníes na base (vease embaxo a la derecha). Son ricos n'aceites esenciales y resines de distinta naturaleza. Venenosos pola naturaleza de les sustances que presenten: alcaloides, alcoholes terpénicos, hidrocarburos y alcanfor. Estrémase de la mesma en trés subseiciones:
Juniperus communis var. nana - Enebro nanu ** Juniperus conferta (ensin. J. rigida var. conferta)
Juniperus macrocarpa (J. oxycedrus subsp. macrocarpa) - Enebro marítimu
Juniperus secc. Sabina: De fueyes escuamiformes, non punchantes. Por destilación de les sos arcéstides llógrase la xinebra. Les fueyes adultes son nel so mayor parte escuamiformes, paecíes a les de les especies del xéneru Cupressus, en pares opuestos o en recímanos de trés, y les fueyes aciculares xuveniles nun tán xuníes na base (incluyendo nes poques que namái tienen fueyes aciculares; vease debaxo a la derecha). Provisionalmente, el restu de enebros inclúyense equí, anque formen un grupu parafilético.
Juniperus chinensis - Enebro de la China *** Juniperus chinensis var. sargentii - en xaponés, 深山柏槇
Juniperus sabina var. davurica
Juniperus virginiana subsp. silicicola
Les bagues de enebro (anque esti tipu de frutu ye en realidá un gálbulo y non una baga en términos botánicos) son una especia usada nuna amplia variedá de platos culinarios. Ye conocida sobremanera por ser el principal aromatizante de la xinebra (y responsable del nome d'esta bébora, que ye una forma encurtiada de la pallabra holandesa pa enebro, genever). Les bagues de enebro tamién s'usen como aromatizante nel llicor Jenever y nes cerveces tipu sahti. El mueyu de baga de enebro ye de cutiu popular pa aliñar falpayar, faisán, tenral, coneyu, venado y otros platos de carne.
Numberosos pueblos prehistóricos vivieron cerca de montes de enebros porque-yos apurríen alimentu, combustible y madera pa faer agospiamientos o instrumentos. Munches especies, como J. chinensis (Enebro de la China) d'Asia oriental, úsense llargamente en paisaxismu y horticultura, y como una de les especies más populares pa usar en bonsai. Tamién ye un símbolu de llonxevidá, fuercia, calter atléticu y fertilidá.
A dellos enebros llámase-yos "cedros", como asocede por casu col Juniperus cedrus al que se llama Cedru de Canaries, anque'l nome común de cedru suel aplicase n'Europa a tres especies del xéneru Cedrus, perteneciente a la familia de les Pináceas, ente qu'en Centro y Suramérica a les especies del xéneru Cedrela, de la familia Meliaceae.
Dellos enebros son sensibles a la enfermedá de ferruñu de Gymnosporangium, y puede ser un seriu problema pa les persones que cultiven pumares, el güéspede alternativu de la enfermedá.
En Marruecos, l'alquitrán (gitran) del Juniperus phoenicea aplicar en modelos puntiaos en concos pa sopes. Gtran fai l'agua más fragante y dizse que ye bonu pa los dientes.
Los nativos americanos usaron el enebro pa tratar la diabetes; tales tratamientos por indios como los navajo, por casu, tán baxu estudiu clínicu.[3] Los ensayos clínicos demostraron que'l tratamientu con enebro puede retrasar el desenvolvimientu de la diabetes estreptozotocina (STZ) nos mures.[4] Los nativos americanos tamién usen les "bayes" del enebro como un contraceptivo femenín.[5] El médicu herborista del sieglu XVII Nicholas Culpeper encamentaba les "bayes" madurecíes pa condiciones tales como'l asma o la ciática, según p'acelerar el partu.[6]
Les bagues de enebro se destilan pa producir un aceite esencial que puede variar d'incoloru a mariellu o verde claru. Dalgunos de los sos componentes químicos son alfa-pineno, cadineno, canfeno y terpineol.
El xéneru Juniperus, d'amplia distribución, entiende les especies llamaes comúnmente enebros (que caltienen la xamasca xuvenil espinosu tola so vida) o sabines (que caltienen la xamasca xuvenil espinosu solo los primeros años). Los juníperos son coníferes arbóreas o arbustivas, pertenecientes a la familia de les Cupresáceas. Dependiendo del puntu de vista taxonómicu, hai ente 50 y 67 especies, llargamente distribuyíes por tol hemisferiu norte, dende'l Árticu escontra'l sur hasta'l África tropical nel Vieyu Mundu, y hasta les montes de Centroamérica. Les especies partir en dos seiciones (sectio), los enebros (J. secc. Juniperus) y les sabines (J. secc. Sabina).
Ardıc (lat. Juniperus)[1] - sərvkimilər fəsiləsinə aid bitki cinsi.[2]
XVII əsr müəllifi Məhəmməd Möminə görə, ardıc həlimi sidikqovucu təsirə malikdir, ələş xəstəliyində və bağırsaqda bəzi qurd növlərinə qarşı kömək еdir. Ovxalanmış ardıcın iynəyarpağından hazırlanmış komprеs xoralarda, bədənin kеyiməsində, uyuzda xеyirlidir. Ovxalanmış mеyvələrinin sirkə ilə mərhəmi saç töküldükdə xеyirlidir. Ardıc mеyvələri və əncirdən hazırlanmış məlhəm bədən donmasında tətbiq еdilir. Təngənəfəslikdə 30 q ardıq mеyvələrinin, 15 q kərə yağı və 60 q balın qarışığı məsləhət görülür. Həddindən artıq qəbul еdildikdə, ardıc qaraciyərə ziyandır. Bu zaman quluncan köməyə gəlir. Ardıc mədəyə ziyan vеrməsin dеyə onu bal ilə qarışdırmaq lazımdır. Onu sərv mеyvələri və ya Sеylon darçını ilə əvəz еdilirlər. Dozası – 10 q qədərdir. Bunları "Töhfətül-möminin" (1669 il) əsərinin müəllifi yazır.
İbn Sina (980–1037) qеyd еdir ki, ardıc mеyvəsinin tozu və baldan ibarət olan qarışıq xoralarda kömək еdir. Tibеt həkimləri ardıcı bеl ağrıları və böyrək iltihabının müalicəsində istifadə olunan "Nar–8" qarışığının tərkibinə saldılar.
Müasir tibb elmində adi ardıcın mеyvələri sidikqovucu vasitə kimi istifadə еdilir. Aparılmış еkspеrimеntlər zamanı müəyyən еdilib ki, bu mеyvələr antibaktеrial kеyfiyyətə malikdirlər. Ardıcın iynəyarpağından alınmış еfir yağının spirtli məhlulunu və ya məlhəmini sürtmək rеvmatizmdə və nеvralgiyada ağrıkəsici təsir göstərir. Ardıc qətranı "Vişnеvski" yarasağaldan məlhəmin tərkibinə daxildir. Еfir yağı zəif hipotеnziv еffеk göstərir, yəni qan təzyiqini aşağı salır. Mеyvələrinin şirəsi M.N. Zdrеnkonun tərtib еtdiyi miksturanın tərkibinə daxildir.
Adi ardıc (Juniperus communis L.)
Adi ardıcın budaqları
Qərb ardıcının budağı
Ardıc ağacı
Ardıc (lat. Juniperus) - sərvkimilər fəsiləsinə aid bitki cinsi.
Juniperus és un gènere de plantes amb flor dins la família cupressàcies.
Dins aquest gènere, s'hi inclouen de 50 a 67 espècies, entre els quals es troben els que s'anomenen ginebres i els que s'anomenen savina.
La distribució del gènere Juniperus és en l'hemisferi nord des de l'Àrtic a l'Àfrica tropical, incloent-hi també Amèrica del Nord i central.
Són arbres o arbusts de fulla persistent, ja sigui acicular o imbricada. És molt distintiu l'estròbil femení arrodonit i carnós, és a dir el gàlbul.
Juniperus és un gènere de plantes amb flor dins la família cupressàcies.
Dins aquest gènere, s'hi inclouen de 50 a 67 espècies, entre els quals es troben els que s'anomenen ginebres i els que s'anomenen savina.
La distribució del gènere Juniperus és en l'hemisferi nord des de l'Àrtic a l'Àfrica tropical, incloent-hi també Amèrica del Nord i central.
Són arbres o arbusts de fulla persistent, ja sigui acicular o imbricada. És molt distintiu l'estròbil femení arrodonit i carnós, és a dir el gàlbul.
Coeden binwydd, fytholwyrdd yw merywen y mynydd. Mae'n perthyn i'r teulu Cupressaceae. Yr enw gwyddonol (Lladin) yw juniperus a'r enw Saesneg yw juniper.[1] Ceir enwau Cymraeg eraill ar y planhigyn hwn gan gynnwys merywen goraidd fynyddig a beryw y Wyddfa.
Mae'r dail ifanc ar ffurf nodwyddau a cheir moch coed sef yr hadau ar y goeden hon.
Coeden binwydd, fytholwyrdd yw merywen y mynydd. Mae'n perthyn i'r teulu Cupressaceae. Yr enw gwyddonol (Lladin) yw juniperus a'r enw Saesneg yw juniper. Ceir enwau Cymraeg eraill ar y planhigyn hwn gan gynnwys merywen goraidd fynyddig a beryw y Wyddfa.
Mae'r dail ifanc ar ffurf nodwyddau a cheir moch coed sef yr hadau ar y goeden hon.
Jalovec (Juniperus) je rod stálezelených jehličnatých keřů či stromů z čeledi cypřišovitých (Cupressaceae), zahrnující asi 55-60 druhů, což z něho činí nejpočetnější rod čeledi.[1] Charakteristickým rysem rodu je, že zralé šišky, zvané jalovčinky (odborně galbuly), mají zdužnatělé semenné šupiny a připomínají bobule; na rozdíl od ostatních zástupců čeledi cypřišovitých také jejich semenné šupiny zcela srůstají.[2] Šišky uvnitř obsahují bezkřídlá, trojhranná semena.
Většina druhů je dvoudomých, tj. se samčími a samičími šišticemi na různých jedincích; některé jsou však jednodomé. Jako jiné jehličnany jsou anemogamní, zvláštností však je, že jejich semena jsou primárně roznášena ptáky požírajícími dužnaté jalovčinky.[1] Jsou to vesměs silně světlomilné dřeviny s malými nároky na půdu a vlhost.[3]
Jalovec je rodem rozšířeným po velké části severní polokouleː v Evropě, Asii, severní a východní Africe (izolovaná arela na Kilimandžáru) a Severní a Střední Americe. Největší areál zahrnující prakticky celou holoarktickou oblast má jalovec obecný,[1] který je také jediným druhem původním v ČR.[3]
V Evropě roste celkem 10 druhů jalovců. Ze sekce Juniperus zde rostou 4 druhy. Jalovec obecný (J. communis) je rozšířen téměř v celé Evropě, jalovec červenoplodý (Juniperus oxycedrus) v její jižní, středomořské části. Juniperus navicularis je endemit jižní části Pyrenejského poloostrova, jalovec krátkolistý (Juniperus brevifolia) je endemit Azorských ostrovů. Sekce Sabina je v Evropě zastoupena 5 druhy. Jalovec chvojka (Juniperus sabina) je rozšířen zejména v horách střední a jižní Evropy, jalovec fénický (Juniperus phoenicea) na středomořském pobřeží. Druhy jalovec ztepilý (Juniperus excelsa) a jalovec páchnoucí (Juniperus foetidissima) rostou na Balkáně a Krymu, jalovec kadidlový (Juniperus thurifera) v horách jihozápadní Evropy. Jalovec peckoplodý (Juniperus drupacea) jakožto jediný zástupce sekce Caryocedrus roste v jižním Řecku.[4][5]
Rod je tradičně členěn do tří sekcí, někdy pojímaných i jako podrody nebo dokonce samostatné rodyː sekce Juniperus s ostrými jehlicemi a převážně eurasijským rozšířením zahrnuje 7-9 druhů; sekce Caryocedrus zahrnuje jediný druh jalovec peckoplodý rostoucí v Řecku a někdy bývá slučována s předchozí, s níž ostatně tvoří z hlediska fylogeneze bazální větev rodu.[1] Do nejrozsáhlejší sekce Sabina patří okolo 40 druhů Starého i Nového světa; odlišuje se stopkatými galbulami a dospělými listy převážně šupinovitými, na juvenilních výhoncích mohou být ale i jehlicovité.[1][3]
Sesterským rodem jalovce je rod cypřiš (Cupressus), od něhož se oddělil v období paleocénu zhruba před 70-50 miliony let; jejich společný předek pocházel patrně z Asie.[1]
Juniperus sect. Juniperus:
Juniperus sect. Caryocedrus
Juniperus sect. Sabina
Jalovce jsou v České republice pěstovány jako okrasné dřeviny širokého použití. Zahrnují stromovité, keřovité i plazivé, pokryvné typy. V četných kultivarech je pěstován zejména jalovec obecný (Juniperus communis), jalovec čínský (Juniperus chinensis), jalovec viržinský (Juniperus virginiana), jalovec prostřední (Juniperus x media), jalovec chvojka (Juniperus sabina) a jalovec polehlý (Juniperus horizontalis).[9][6]
Jalovčinky některých druhů, hlavně jalovce obecného, se využívají v gastronomii jako koření; vyrábí se z nich alkoholické nápoje gin a borovička. Esenciální oleje se užívají v aromaterapii a kosmetice. Vonné, odolné dřevo některých jalovců je ceněné v truhlářství a řezbářství.
Obrázky, zvuky či videa k tématu jalovec ve Wikimedia Commons
Jalovec (Juniperus) je rod stálezelených jehličnatých keřů či stromů z čeledi cypřišovitých (Cupressaceae), zahrnující asi 55-60 druhů, což z něho činí nejpočetnější rod čeledi. Charakteristickým rysem rodu je, že zralé šišky, zvané jalovčinky (odborně galbuly), mají zdužnatělé semenné šupiny a připomínají bobule; na rozdíl od ostatních zástupců čeledi cypřišovitých také jejich semenné šupiny zcela srůstají. Šišky uvnitř obsahují bezkřídlá, trojhranná semena.
Většina druhů je dvoudomých, tj. se samčími a samičími šišticemi na různých jedincích; některé jsou však jednodomé. Jako jiné jehličnany jsou anemogamní, zvláštností však je, že jejich semena jsou primárně roznášena ptáky požírajícími dužnaté jalovčinky. Jsou to vesměs silně světlomilné dřeviny s malými nároky na půdu a vlhost.
For alternative betydninger, se Enebær (flertydig).
Enebær (Juniperus) eller Ene er en slægt af ca. 60 stedsegrønne nåletræer, som er udbredt over hele den nordlige halvkugle, og endda med enkelte arter i Østafrika. Overalt vokser arterne i fuld sol på tør jord, undertiden i kløfter nær ørknen. Arterne omfatter mest buske og mindre træer, men enkelte arter kan blive store træer - disse findes dog ikke i Danmark. Frugten er en rund, kødfuld, såkaldt bærkogle der af lægfolk blot betegnes som et bær. Mange af arterne er uhyre hårdføre og kan være meget variable afhængig af jordbund og klima. Mange arter har meget spidse, sylformede, stive nåle - en vigtig beskyttelse mod planteædere i regnfattigt klima. [1] [2]
Beskrevne arter
Kun en art af ene er hjemmehørende i Danmark, Almindelig Ene (Juniperus communis), der til gengæld har været i Danmark siden kort efter istidens ophør. Sevenbom (Juniperus sabina) er indført som lægeplante i middelalderen, men er aldrig naturaliseret. De andre arter af ene optræder kun i haver og parker, men kan hist og her ses forvildet - det er dog sjældent.
Die Wacholder (Juniperus) sind eine Pflanzengattung in der Unterfamilie Cupressoideae innerhalb der Familie der Zypressengewächse (Cupressaceae). Mit den etwa 50 bis 70 Arten, die dieser Gattung zugerechnet werden, stellen sie fast 40 Prozent der Arten innerhalb der Zypressengewächse. In Mitteleuropa kommen in freier Natur nur zwei Arten vor: der Gemeine Wacholder und der Sadebaum.
Der deutsche Name Wacholder (von althochdeutsch wechalter, mittelhochdeutsch wëcholtër)[1] hat verschiedene etymologische Deutungen erfahren. Sicher ist, dass der Teil „-der“ der Reflex der indogermanischen Baumbezeichnung ist, wie sie in Holunder, Affolter (Apfelbaum), Flieder, Heister und anderen vorkommt. Unsicher ist der erste Teil. Hier wird entweder ein Zusammenhang mit wachsen angenommen, unter Verweis auf den immergrünen Baum, oder mit wickeln, nach einer (spekulativen) Verwendung zum Binden bzw. für rituell genutzte Wacholdersträuße.[2][3][4] Die hin und wieder anzutreffende Deutung als Wach-Halter ist hingegen wohl eine Volksetymologie.
Im Niederdeutschen wird der Wacholder auch als Machandelbaum bezeichnet.[5] Daraus hat sich dann als Nebenform die Bezeichnung Machangelstrauch (oder nur Machangel)[6] entwickelt. Diese Bezeichnung ist vor allen Dingen in Grimms Märchen und einigen Gedichten anzutreffen. Der Begriff Machangel findet sich mehrfach in der Erzählung Der Wehrwolf von Hermann Löns.[7]
Der botanische Name ist ebenfalls nicht sicher gedeutet. Favorisiert wird die Lesart als lateinisch *iūni-perus aus älterem *iuveni-paros in der Bedeutung „(zu) früh gebärend, abortierend“ nach der Verwendung von Juniperus sabina.[8]
Der heute nur selten vorkommende Name Juniper, welcher als Vor- und Nachname existiert, leitet sich von Juniperus ab.
In Deutschland finden sich in althochdeutschen Glossen vorwiegend ab dem 10. Jahrhundert aus den von Spohra/Spurcha entwickelten Namensformen der Begriff „Spurk“ für Wacholder.[9]
Unter anderem in Österreich und Teilen Bayerns ist der Wacholder unter der Bezeichnung Kranewitt bekannt, das über mhd. kranewite auf ahd. kranawitu, chranawita, welches Kranichholz bedeutet, zurückgeht. Den gleichen Ursprung besitzt das gleichbedeutende Krammet.[10] Von der Bezeichnung Kranewitt leiten sich die Familiennamen Kranewitter, Kranebitter, Kronawitter, Kranevitter und Granovetter ab.
Der Wacholderschnaps ist demgemäß in Österreich unter Kranewitter bekannt.
Wacholder-Arten sind immergrüne Sträucher oder Bäume. Als größtes Einzelexemplar gilt ein Syrischer Wacholder (Juniperus drupacea) in der Türkei mit einer Wuchshöhe von 40 Metern. Das Holz besitzt einen schmalen Splint und einen rötlich-braunen Kern und duftet oft aromatisch, wobei die Namensgebung wie "stinkend" andeutet, welche Arten besonders intensiv riechen. Die Zweige sind rund oder vier- bis sechsflügelig. Die Blätter sind im Allgemeinen kurz und liegen eng an den Zweigen an. Sie sind in der Jugend nadelförmig, später schuppen- oder nadelförmig. Die Blätter sind in gegenständigen Paaren in vier Reihen oder in wechselständigen Quirlen in drei bis sechs Reihen oder selten in Quirlen mit vier bis acht Reihen an den Zweigen angeordnet.
Die Sämlinge besitzen zwei bis acht Keimblätter (Kotyledonen).
Die zu den Nacktsamigen Pflanzen gehörenden Arten sind meist zweihäusig (diözisch), selten einhäusig (monözisch) getrenntgeschlechtig. Die männlichen Zapfen besitzen drei bis vier Paare oder Trios Sporophylle. Jedes Sporophyll besitzt zwei bis acht Pollensäcke.
Die beerenförmigen weiblichen Zapfen, oft als Beeren bezeichnet, sind bei einem Durchmesser von 0,3 bis 2 Zentimetern ei- bis kugelförmig. Sie benötigen bis zur Reife ein bis zwei Jahre, bleiben geschlossen und werden bläulich. Die meist dicken, fleischigen Zapfenschuppen sind aus Deck- und Samenschuppen verwachsen und besitzen ein bis drei Samen. Die ungeflügelten, hartschaligen Samen sind rund bis kantig. Die beerenförmigen Zapfen werden von Vögeln als ganzes geschluckt, und die Samen verlassen den Darmtrakt unversehrt. Der bittere Geschmack der Zapfen (bei den meisten Arten) ist wohl eine Anpassung gegen Fraß durch Säugetiere.
Die Chromosomengrundzahl beträgt x = 11.
Wacholder-Arten kommen vorwiegend auf der Nordhalbkugel der Erde vor. Nur das Verbreitungsgebiet des Ostafrikanischen Wacholders reicht im östlichen Afrika bis 18° Süd.
Wacholder-Arten sind sehr anpassungsfähig. Sie gedeihen in Klimaregionen, die von der subarktischen Tundra bis zu Halbwüsten reichen. Nahezu alle Arten sind gut an regenarme Zeiten angepasst. In Bergregionen sind es häufig Wacholder-Arten, die noch an der Baumgrenze gedeihen. Der auf den Azoren gedeihende Kurzblättrige Wacholder ist die einzige Nadelholzart, die sich auf einer mitten im Ozean liegenden Inselkette vulkanischen Ursprungs etablieren konnte.[11] Die Samen der Vorfahren dieser Art gelangten vermutlich im Verdauungstrakt von Vögeln dorthin.
Sie kommen vielfach auf trockenen Böden (Sand, Heide, Steppe, Halbwüste) vor.
In vielen semiariden Gebieten wie in den westlichen USA, im nördlichen Mexiko, im zentralen und südwestlichen Asien sind sie die dominante Waldbedeckung in weiten Bereichen der Landschaft. Die Untergattung Juniperus ist hauptsächlich eurasisch mit einer holarktischen Art (Juniperus communis). Sie ist auch die einzige Art dieser Untergattung in Nordamerika und Mitteleuropa und überhaupt die am weitesten verbreitete Koniferenart. Die Untergattung Caryocedrus ist endemisch in Südwestasien und Südosteuropa. Die Untergattung Sabina besiedelt fast alle Areale, die auch für die ganze Gattung gelten – außer nördlich von 50° Nord in Europa und 60° Nord in Asien.
In stark beweideten Gebieten ist Wacholder aufgrund seiner Unverträglichkeit für Weidetiere oft der einzige vorkommende Baum.
Die häufigere der beiden Wacholder-Arten in Deutschland, der Heide-Wacholder, war der Baum des Jahres 2002.
Die Zusammensetzung der ätherischen Öle unterscheidet sich je nach Art und Pflanzenteil. α-Thujen und γ-Terpinen finden sich in den Nadeln, während (−)-Camphen nur in den Früchten zu finden ist. (±)-α-Pinen und (±)-β-Pinen, Myrcen, (+)-Sabinen, (+)-3-Caren, (±)-Limonen, β-Phellandren und Terpinolen sind sowohl im Öl der Nadeln als auch der Früchte zu finden.[12] Neben ätherischen Ölen enthalten die Beeren Flavonoide und Biflavonoide.[13]
Die in den Beeren und Nadeln des Gemeinen Wacholders enthaltenen ätherische Öle können bei Hautkontakt und Verzehr zu Reizerscheinungen führen.[14] Im Gegensatz zu den anderen Wacholdergewächsen ist beim Juniperus communis nur die Beere (Fructus Juniperi) giftig. Reif ist sie im zweiten Jahr. Eine Überdosierung des Teeröls des Stech-Wacholders führt zu Nierenschmerzen, Nierenversagen, Hautreizungen und Leberschädigung.[15] Ferner wird die Herztätigkeit und Atmung gesteigert; seltener können Krämpfe auftreten. Äußerlich kommt es zur Rötung der Haut bis zur Blasenbildung. Die maximale Dosierung liegt bei erwachsenen Menschen bei 2 g.
Die Gattung Juniperus wurde durch Carl von Linné aufgestellt.[16] Die Gattung gehört zur Unterfamilie Cupressoideae innerhalb der Familie Cupressaceae.
Die Gattung Wacholder (Juniperus) enthält etwa 50 bis 70 Arten. Die wissenschaftlichen Diskussionen über die Artenzahlen, die Rangzuordnungen nach Varietäten, Unterarten oder Formen werden teilweise kontrovers geführt. Untersuchungen auf DNA-Basis (RAPD und Genetischer Fingerabdruck – Fingerprinting) und bezüglich der Blattölzusammensetzung halten die Diskussion in Bewegung; auch in der Feldforschung gefundene neue Arten lassen die Taxonzahlen schwanken.
Hier wird meist und vorzugsweise den Ausführungen von Robert Phillip Adams gefolgt, der 2008[17] annähernd 70 Arten und 27 Varietäten anerkennt, aber die Kategorie Unterart nicht verwendet.[18]
Die Gattung Juniperus s. l. wird in drei Sektionen eingeteilt, die in der Literatur manchmal auch als Untergattungen geführt werden:[19]
Die Sektion Sabina wird gelegentlich auch als eigenständige Gattung angesehen; manche Botaniker nehmen an, dass die Arten dieser Sektion/Gattung eine eigenständige Entwicklung mit einem anderen stammesgeschichtlichen Ursprung darstellen.
Obwohl die Wacholder-Arten generell gut angepasst und auch weit verbreitet sind, gibt es dennoch viele Arten, die die Weltnaturschutzunion IUCN in der Roten Liste gefährdeter Arten[36] führt, aber als „nicht gefährdet“ (Least Concern) bezeichnet. Von insgesamt 55 gelisteten Arten werden 13 Arten mit einer Gefährdungskategorie versehen. Das sind ausschließlich Arten, die auf karibischen sowie den atlantischen Inseln der Azoren und der Kanaren oder in Mexiko und Guatemala beheimatet sind:
Ursachen der Bedrohung sind in vielen Fällen andauernde Abholzung und Überweidung.
In der Roten Liste der Schweiz[37] werden der Gemeine Wacholder Juniperus communis s. str., Juniperus communis subsp. nana als Synonym für den Alpen-Wacholder oder Zwerg-Wacholder Juniperus communis var. saxatilis und der Sadebaum Juniperus sabina aufgelistet und als nicht gefährdet (LC) bezeichnet.
Auf europäischer Ebene wurde mit der Berner Konvention Appendix I[38] des Europarats der Kurzblättrige Wacholder oder auch Azoren-Wacholder (Juniperus brevifolia) als streng geschützte Wildpflanze ausgewiesen.
Mit der Fauna-Flora-Habitat-Richtlinie Nr. 92/43/EWG in der aktualisierten Fassung vom 1. Januar 2007[39] der Europäischen Union (FFH-RL) Anhang 1 werden Schutzgebietausweisungen für folgende Lebensraumtypen (LRT), denen Wacholder-Arten angehören, gefordert:
In der Bundesrepublik Deutschland wird der Zedern-Wacholder Juniperus cedrus in der Bundesartenschutzverordnung (BArtSchV)[40] durch Ausweisung als streng geschützte Art unter Schutz gestellt.
Auf dem Nordamerikanischen Kontinent führt die USA über verschiedene Bundesstaaten acht Wacholder-Arten als gefährdete und zu schützende Arten an.[41]
Die Verwendung von Wacholder als Heilpflanze ist schon aus Zeiten um 1550 v. Chr. überliefert. Innerlich kann er bei Verdauungsbeschwerden (dyspeptische Beschwerden) wie beispielsweise Magen-Darm-Krämpfen, Völlegefühl und Blähungen sowie Sodbrennen eingesetzt werden.[42] In der äußerlichen Anwendung wird Wacholder in der Rheuma- und Gicht-Therapie traditionell eingesetzt.
Die durchblutungsfördernde Wirkung kann auch die Ausscheidung von Primärharn steigern, sodass auch der Einsatz als Diuretikum monographisch erfasst ist, wofür jedoch im Gegensatz zur Verwendung bei Verdauungsbeschwerden keine Arzneimittelzulassung erteilt ist.[43]
In aktueller Forschung wurde festgestellt, dass Wacholderauszüge in Laborversuchen signifikante "Anti-Tumor-Wirkung" auf Glioblastome und Kolontumore hatten.[44][45]
Viele Sorten einiger Juniperus-Arten werden in Gärten und in Park- sowie Friedhofsanlagen als Zierpflanzen verwendet. Es handelt sich meist um Ausleseformen, die vegetativ vermehrt werden.[46] In Asien sind Wacholder-Arten schon seit Jahrhunderten Zierpflanzen, beispielsweise der Chinesische Goldwacholder.[47]
Die Ausbreitung der Wacholder-Arten und ihrer Sorten als pflegeleichte und immergrüne Zierpflanzen in Parks und Gärten hat zur zunehmenden Ausbreitung des Birnengitterrosts geführt. Diese Pilzkrankheit ist auf Wacholder als Wirtspflanze angewiesen, wobei der einheimische Gemeine Wacholder (Juniperus communis var. communis und var. saxatilis) wohl weniger anfällig ist.[48] Dadurch ist der Bestand an Birnbäumen stark zurückgegangen.
Siehe Gemeiner Wacholder
In einigen Regionen der Schweiz wird aus Wacholderbeeren ein Konzentrat (Saft) hergestellt, das dann zusammen mit Glukosesirup, Rohzucker, Wasser und Karamellzucker zu dem Brotaufstrich Latwerge verarbeitet wird. Das Rezept für diesen Brotaufstrich wird seit langem mündlich überliefert. Seit ein paar Jahren wird Latwerge bei Großverteilern und in Reformhäusern angeboten.[49]
Die Zapfen des Syrischen Wacholders werden von anatolischen Bergbauern gesammelt und als vitamin- und zuckerreiches Mus namens Andiz Pekmezi genutzt.[50]
Wacholder-Holz, -Zweige und -Beeren werden gerne zum Verräuchern verwendet. Wacholder-Rauch gilt als reinigend und desinfizierend und wurde schon im Mittelalter verwendet. Er riecht sehr holzig und gleichzeitig frisch; die Rauchentwicklung ist mäßig bis stark.
Das Wacholderöl (Oleum iuniperi) ist ein aus Wacholderholz (vom Gemeinen Wacholder) bzw. den Zweigen des Wacholders[51] durch Destillation gewonnenes ätherisches Öl.[52] Davon abzugrenzen ist das Wacholderbeeröl, in dessen Herstellung ausschließlich Wacholderbeeren (ohne Nadeln und Zweige) zum Einsatz kommen dürfen, wofür in der pharmazeutischen Spezifizierung die Art Juniperus communis L. verwendet wird.
Wacholder wird im Bogensport als sogenanntes Bogenholz verwendet, wobei das Holz dann für mindestens 2 Jahre abgelagert wird. Danach wird der vorbereitete Stamm geviertelt und danach weiterverarbeitet. Die weitere Verwendung ist meistens als sogenanntes Laminat zur Zierde von Bögen und Wurfarmen.[53]
Den Strauch, unter den sich der biblische Prophet Elija in seiner Verzweiflung zum Schlafen legte (1. Könige 19,5), hatte Martin Luther fälschlicherweise mit Wacholder übersetzt, was bis einschließlich der Revision der Luther-Bibel von 1984 beibehalten wurde. Dabei handelt es sich bei der hebräischen Pflanzengattung ROTEM um eine Ginsterart, wie sie im Nahen Osten vorkommt. Erst in der revidierten Ausgabe der Luther-Bibel von 2017 ist der Wacholder durch Ginster ersetzt.[54] Anders als die Luther-Bibel nannte die deutsche Bibelübersetzung von Ludwig Philippson bereits 1848 die Pflanzengattung Ginsterstrauch.[55] Wegen der Dominanz der Luther-Bibel ist jedoch der Wacholder in die Kulturgeschichte eingegangen, wie z. B. im Oratorium Elias von Felix Mendelssohn Bartholdy, in dem ein Rezitativ den Titel trägt: „Siehe, er schläft unter dem Wacholder“. Auch Nelly Sachs verband in ihrem 1957 publizierten Gedicht Immer noch Mitternacht Elija mit dem Wacholder und nicht mit dem Ginster: "So Elia; wie ein Wald mit ausgerissenen Wurzeln / erhob er sich unter dem Wacholder".[56]
Die Wacholder (Juniperus) sind eine Pflanzengattung in der Unterfamilie Cupressoideae innerhalb der Familie der Zypressengewächse (Cupressaceae). Mit den etwa 50 bis 70 Arten, die dieser Gattung zugerechnet werden, stellen sie fast 40 Prozent der Arten innerhalb der Zypressengewächse. In Mitteleuropa kommen in freier Natur nur zwei Arten vor: der Gemeine Wacholder und der Sadebaum.
Tha an t-Aiteann[1] (Laideann: Juniperus communis) na chraobh shior-uaine le dearcan puinnseanach oirre.
Chaidh An Tom Aiteann ainmicheadh air.[2]
Tha an t-Aiteann (Laideann: Juniperus communis) na chraobh shior-uaine le dearcan puinnseanach oirre.
Chaidh An Tom Aiteann ainmicheadh air.
Archa (Juniperus) – sarvdoshlar oilasiga mansub doim yashil daraxt va butalar turkumi. 70 ga yaqin turi bor. A. bir jinsli, bir yoki ikki uyli, shamol yordamida changlanuvchi, ignabargli o‘simlik. A.ning erkaklik qubbasi sarg‘ish, 3 – 6 changdonli qipiqsimon changchilardan tashkil topgan. Urg‘ochi qubbalari yashil bo‘lib, qarama-qarshi yoki ol-dinma-keyin o‘rnashgan urug‘chibarg va urug‘kurtaklardan iborat. Qubbalari yumaloq (diametri 5 – 20 mm), ichida 1 – 10 dona urug‘ bor. A. mart–may oylarida gullaydi. Mevasi qo‘ng‘ir, ik-kinchi yili (sentabr – noyabrda) pishib, qish yoki bahorda to‘kiladi. A. urug‘ini yaxshi undirish uchun uni yezda stratifikatsiya qilib, kuzda sepiladi. 2 – 3 yoshli ko‘chati ekiladi. A.ning ko‘pchiligi o‘rta min-taqalarda o‘sadi. Baʼzi turlari tropik hududlardagi tog‘larda ham uchraydi. J. semiglobosa (sovur A.), J. turkestanica (o‘rik A.), J. sabina (qora A.) va J. seravschanica (Zarafshon A.) kabi turlari O‘rta Osiyo, xususan O‘zbekiston tog‘larida tarqalgan bo‘lib, maxsus archazorlarni tashkil qiladi. A.ning xo‘jalikdagi ahamiyati katta. Yog‘ochi meʼmorlikda, o‘ymakorlikda va qalam yasashda ishlatiladi. Baʼzi turlaridan xushmanzara o‘simlik sifatida foydala-niladi. Qubbalaridan turli moddalar (efir moyi, qatron, qand, mum va organik kislotalar) olinadi. Qubbasining damlamasi tabobatda siydik haydovchi, balg‘am ko‘chiruvchi va ovqat hazm qilishni yaxshilovchi dori sifatida ishlatiladi. O‘rta Osiyodagi turlaridan olinadigan efir moyining sedrol fraksiyasi esa jarohatni, suyakning teshilib oqishini davolashda qo‘llaniladi.[1]
Archa (Juniperus) – sarvdoshlar oilasiga mansub doim yashil daraxt va butalar turkumi. 70 ga yaqin turi bor. A. bir jinsli, bir yoki ikki uyli, shamol yordamida changlanuvchi, ignabargli o‘simlik. A.ning erkaklik qubbasi sarg‘ish, 3 – 6 changdonli qipiqsimon changchilardan tashkil topgan. Urg‘ochi qubbalari yashil bo‘lib, qarama-qarshi yoki ol-dinma-keyin o‘rnashgan urug‘chibarg va urug‘kurtaklardan iborat. Qubbalari yumaloq (diametri 5 – 20 mm), ichida 1 – 10 dona urug‘ bor. A. mart–may oylarida gullaydi. Mevasi qo‘ng‘ir, ik-kinchi yili (sentabr – noyabrda) pishib, qish yoki bahorda to‘kiladi. A. urug‘ini yaxshi undirish uchun uni yezda stratifikatsiya qilib, kuzda sepiladi. 2 – 3 yoshli ko‘chati ekiladi. A.ning ko‘pchiligi o‘rta min-taqalarda o‘sadi. Baʼzi turlari tropik hududlardagi tog‘larda ham uchraydi. J. semiglobosa (sovur A.), J. turkestanica (o‘rik A.), J. sabina (qora A.) va J. seravschanica (Zarafshon A.) kabi turlari O‘rta Osiyo, xususan O‘zbekiston tog‘larida tarqalgan bo‘lib, maxsus archazorlarni tashkil qiladi. A.ning xo‘jalikdagi ahamiyati katta. Yog‘ochi meʼmorlikda, o‘ymakorlikda va qalam yasashda ishlatiladi. Baʼzi turlaridan xushmanzara o‘simlik sifatida foydala-niladi. Qubbalaridan turli moddalar (efir moyi, qatron, qand, mum va organik kislotalar) olinadi. Qubbasining damlamasi tabobatda siydik haydovchi, balg‘am ko‘chiruvchi va ovqat hazm qilishni yaxshilovchi dori sifatida ishlatiladi. O‘rta Osiyodagi turlaridan olinadigan efir moyining sedrol fraksiyasi esa jarohatni, suyakning teshilib oqishini davolashda qo‘llaniladi.
Hevrist[1], dara hevristê, hevris, merx[2] an jî melx[çavkanî pêwîst e] (Juniperus) darekê ku hertim kesk e, pelçên wê zivistanê naweşîne. Nêzîkî 70 cureyên hevristan hene. Di navberê 20 û 40 m dirêj dibe.
Hevrist bi piranî devî ne, lê carina jî dibin dar. Sitriyên hevristê tûj in. Berên wan reş û şîn in. Ji berên wan biharatê çêdikin. Mirov ji darên wan hesk çoçik, kevçî û tiştên din çêdike.
Hevrist, dara hevristê, hevris, merx an jî melx[çavkanî pêwîst e] (Juniperus) darekê ku hertim kesk e, pelçên wê zivistanê naweşîne. Nêzîkî 70 cureyên hevristan hene. Di navberê 20 û 40 m dirêj dibe.
Hevrist bi piranî devî ne, lê carina jî dibin dar. Sitriyên hevristê tûj in. Berên wan reş û şîn in. Ji berên wan biharatê çêdikin. Mirov ji darên wan hesk çoçik, kevçî û tiştên din çêdike.
Jałowjeńc[1][2] (Juniperus) jo rod ze swójźby cypresowych rostlinow (Cupressaceae).
Wopśimjejo slědujuce družyny:
Jałowjeńc (Juniperus) jo rod ze swójźby cypresowych rostlinow (Cupressaceae).
Wopśimjejo slědujuce družyny:
Cedrojty jałowjeńc (Juniperus virginia) Góleński jałowjeńc (Juniperus communis) Chinski jałowjeńc (Juniperus chinensis) Niski jałowjeńc (Juniperus sibirica) Cerkwine zele (Juniperus sabina)Jałówc (Juniperus L.) - to je szlach roscënów z rodzëznë cyprisowatëch (Cupressaceae). Na Kaszëbach rosce colemało zwëczajny jałówc. Do òzdobë mòże tu bëc sadzony Juniperus sabina.
Kadag (latin.: Juniperus) om kavag'penzhištoiden heim, mülüb Kiparisaižed-sugukundha. Kaik 50..70 erikod om heimos.
Kazmuz om levitadud Pohjoižes mapoliškos (Evrop, Azii i Pohjoižamerik) Arktikaspäi subtropižhe vöhösai, i üks' Juniperus procera-erik kazvab Päivnouzmaižes Afrikas. Erikoiden tobj pala om penenke arealanke, konkretine erik levigandeb ühtedme mägisistemadme.
Kadag om olmas venos vönes madaliden harvoiden lehtezmecoiden i kavag'mecoiden alamecan palaks. Subtropižes vönes punvuiččed kadaged oleldas 10..15 m korktusen mödhe i kazdas harvoil mecoil kuivmaiš, ned mecad eile järedad pindan mödhe.
Kadagen penzaz eläb 600 vodhesai. Äikerdoičese semnil, čokvezoil, jur'vezoil i juritamižel. Eläškandeb hubin. Kazmuz navedib vauktust.
Kadagen üks' gektar eritab 30 kilogrammad fitoncidid päiveses, om täudub necidä lugumärad puhtastamha järedan lidnan atmosferad läžujantegijoiš bakterijoišpäi. Ištutadas dekorativižeks-ki kazmuseks.
Marjanvuiččed käbud oleskeldas küpsikš kahtendel vodel. Puzertas niid i tehtas siropad, kätas jauhoks i ližatas sömhä eriližmaguteseks. Keittas i kävutadas vet südäimuniden i kuziburakon läžundoid vaste. Sadas void kahten amerikalaižen erikon puspäi da kavagespäi. Ottas kävutamižhe pud tehmaha pirdimid i batogoid.
Mecas koume mechašt, kezal i tal'vel ühted sädod (hong, kuz' da kadag).
Kadag (latin.: Juniperus) om kavag'penzhištoiden heim, mülüb Kiparisaižed-sugukundha. Kaik 50..70 erikod om heimos.
Kadai on (lat. Juníperus) on ainosivihandu havvutuhjo, kudai kuuluu Kiparisoin (lat. Cupressaceae) pereheh. Kazvau havvumečikkölöis, segamečikkölöis, kuattuloin meččien kohtal, meččyaholoil, kazvoitunnuzien mägilöin rindehil, jogiloin rannoil, toiči luadiu tuhjožikot.
Kadai voi olla kolme metrii korgevuttu. Kukkiu oraskuul. Marjat (käbymarjat) kypsetäh tossuvuon sygyzyl.
Kus kazvau kadajua, ilmu on äijiä puhtahembi. Kadajan marjoi käytetäh tervehytty parandajes. Niilöi käytetäh mavustehennu syömizien varustajes, semmite lihan da linduloinlihan varustajes. Survottuloi marjoi ližätäh soussih, liemeh, suolattuh kapustah, faršah. Kadajan puudu käytetäh karandišoin da käzikeppilöin luadijes. Kylis kadajas luajitah kylyvastoi.
Kadaimarjois luajittu juomine on hyvä tervehyöle, se on kustuvedäi da hyvä nahkua parandai. Kadajas luajittuu voidu käytetäh revmatizmah, nevralgieh, sivuloin kiviständäh. Juurii käytetäh keuhkoloin taudiloih. Oksilois keitetty juomine avvuttau allergies.
Kadai on (lat. Juníperus) on ainosivihandu havvutuhjo, kudai kuuluu Kiparisoin (lat. Cupressaceae) pereheh. Kazvau havvumečikkölöis, segamečikkölöis, kuattuloin meččien kohtal, meččyaholoil, kazvoitunnuzien mägilöin rindehil, jogiloin rannoil, toiči luadiu tuhjožikot.
Kleka (latinski: Juniperus) jesu rod četinjača iz porodice čempresovki. Zavisno od taksonomske tačke gledišta, između 50 i 67 vrsta kleke je široko distribuirano kroz sjevernu hemisferu, od Arktika, južno do tropske Afrike, od Pakistana istočno do istočnog Tibeta u Starom svijetu, te u planinama Centralne Amerike. Najviša poznata šuma kleke nalazi se na visini od 16,000 feet (4,900 m) u jugoistočnom Tibetu i sjevernim Himalajima, praveći jednu od najviših linija drveća na planeti.[1]
Kleke variraju u veličini i obliku od visokih drveta, 20–40 m (66–131 ft) visine, do kolumnara ili niskih raširenih grmova sa dugim zakrivljenim granama. One su zimzelene biljke sa igličastim ljestvičastim lišćem. Mogu biti jednodomne ili episkopalne. Ženske šišarke su veoma prepoznatljive, sa mesnatim, poput voća koalescentnim vagama koje se spajaju zajedno da bi formirale strukturu poput "bobice", 4–27 mm (0.16–1.06 in) dužine, sa 1–12 odvojenim, tvrdoljuskastim sjemenkama. U nekih vrsta ove "bobice" su crveno-smeđe ili narandžaste, ali većinom one su plave; one su obično aromatične i mogu se koristiti kao začin. Vrijeme sazrijevanja sjemenki varira između vrsta od 6–18 mjeseci nakon oprašivanja. Muške šišarke su slične ostalim iz porodice čempresovki (Cupressaceae), sa 6–20 vaga.
U zonama od 7 do 10, kleke mogu cvasti i izbacivati polen nekoliko puta svake godine. Nekoliko vrsta kleke cvati u jesen, dok veći broj vrsta daje polen od rane zime dok kasnog proljeća.[2]
Dosta kleka (npr. J. chinensis, J. virginiana) imaju dva tipa listova: sadnice i neke grančice starijih stabala imaju igličasto lišće 5–25 mm (0.20–0.98 in) dugo; a lišće zrelih biljaka je (uglavnom) tanko (2–4 mm (0.079–0.157 in)), preklapa se i poput ljestvica. Kada se maloljetno lišće javlja na zrelim biljkama, ono se može uglavnom naći na sjenovitim mjestima, uz odraslo lišće na osunčanim mjestima. Lišće na brzorastućim 'bičevima' je obično između maloljetnog i zrelog.
U nekih vrsta (npr. J. communis, J. squamata), svo lišće ima maloljetni tip igle, bez ljestvica. U nekim od ovih (nor. J. communis), iglice su spojene za bazu, u ostalih (npr. J. squamata), iglice su integrisane sa stabljikom, a ne spojene.
Igličasto lišće kleka je čvrsto i oštro, što čini maloljetno lišće vrlo bodljikavo na dodir. Ovo može biti vrijedna identifikacija kod mladica, jer su ostali veoma slični mladi listovi čempresa (Cupressus, Chamaecyparis) i ostalih sličnih biljaka mehki, a ne bodljikavi.
Kleka je ekskluzivna jestiva biljka za larve nekih vrsta Lepidoptera uključujući Bucculatrix inusitata i juniper carpet, a jedu je i larve ostalih vrsta Lepidoptera poput Chionodes electella, Chionodes viduella i Panolis flammea; od kojih se tortrix moljac C. duplicana hrani na mjestima povreda od štetočina.
Kleke su golosjemenjače, što znači imau sjemena, ali ne cvjetove ni plodove. Zavisno od vrste, sjemena koje proizvode trebaju 1–3 godine da se razviju. Nepropusni sloj sjemenke sprječava ulazak vode i štiti embrion kada se rasprši. Može također rezultirati u dugoj dormanciji koja se obično prekida fizičkim oštećivanjem zaštitnog sloja. Raspršivanje se dešava kada se čitava sjemenka pojede od frugivora i sisara. Otpor omotača sjemenke omogućava prolazak kroz probavni sistem i van bez uništavanja duž puta. Ove sjemenke traju dugo, jer mogu biti raširene kroz velike udaljenosti za nekoliko godina.[3]
Broj vrsta kleke je predmet rasprave, sa dva nedavna istraživanja koja daju veoma različite brojeve, Farjon (2001) prihvata 52 vrste, a Adams (2004) prihvata 67 vrsta. Kleke se dijele u nekoliko sekcija, mada nije raščišćeno koje vrste pripadaju kojim sekcijama, sa istraživanjem koje još nije gotovo.
Kleka (latinski: Juniperus) jesu rod četinjača iz porodice čempresovki. Zavisno od taksonomske tačke gledišta, između 50 i 67 vrsta kleke je široko distribuirano kroz sjevernu hemisferu, od Arktika, južno do tropske Afrike, od Pakistana istočno do istočnog Tibeta u Starom svijetu, te u planinama Centralne Amerike. Najviša poznata šuma kleke nalazi se na visini od 16,000 feet (4,900 m) u jugoistočnom Tibetu i sjevernim Himalajima, praveći jednu od najviših linija drveća na planeti.
Li pectî, c' est ene sôre di ptit åbe del famile des cipressêyes.
No do djinre e sincieus latén : Juniperus spp
El Walonreye, c' est, aprume, li franc pectî (Juniperus communis), ki dene les francs pekets.
Foû del Walonreye, gn a ene grande varyîsté di pectîs, inte di zels, li pectî fenicyin.
Li pectî, c' est ene sôre di ptit åbe del famile des cipressêyes.
No do djinre e sincieus latén : Juniperus spp
Tekst üüb Öömrang Wacholder as di nööm faan 50 bit 70 slacher faan näädelbuumer uun det famile Cupressaceae.
J. angosturana – J. arizonica – J. ashei – J. barbadensis – J. bermudiana – J. blancoi – J. brevifolia – J. californica – J. cedrus – J. chinensis – J. coahuilensis – J. comitana – J. communis – J. convallium – J. coxii – J. davurica – J. deltoides – J. deppeana – J. drupacea – J. durangensis – J. excelsa – J. flaccida – J. foetidissima – J. formosana – J. gamboana – J. gracilior – J. grandis – J. horizontalis – J. indica – J. jaliscana – J. komarovii – J. macrocarpa – J. maderensis – J. mairei – J. maritima – J. martinezii – J. monosperma – J. monticola – J. morrisonicola – J. mucronata – J. navicularis – J. occidentalis – J. osteosperma – J. oxycedrus – J. phoenicea – J. pinchotii – J. pingii – J. poblana – J. polycarpos – J. procera – J. procumbens – J. przewalskii – J. pseudosabina – J. recurva – J. rigida – J. sabina – J. saltillensis – J. saltuaria – J. saxicola – J. scopulorum – J. semiglobosa – J. seravschanica – J. squamata – J. standleyi – J. taxifolia – J. thurifera – J. tibetica – J. tsukusiensis – J. turbinata – J. virginiana – J. zanonii
Wacholder as di nööm faan 50 bit 70 slacher faan näädelbuumer uun det famile Cupressaceae.
Κωνοφόρο γυμνόσπερμο φυτό η Άρκευθος (επιστ. ονομασία Juniperus)[1] είναι γένος που ανήκει στην τάξη των Πευκωδών και στην οικογένεια των Κυπαρισσοειδών με 60 είδη αρωματικών αειθαλών δέντρων ή θάμνων. Είναι γνωστή στην Ελλάδα και με τις ονομασίες γιουνίπερος και κέδρο (το), ενώ στην Κύπρο φέρει την ονομασία αόρατος.
Οι Άρκευθοι έχουν δύο ειδών φύλλα, βελονοειδή και μυτερά και διατάσσονται ανά δύο ή τρία. Ορισμένα είδη έχουν μικρά φύλλα με λέπια. Το ξύλο τους υφίσταται εύκολα κατεργασία, ενώ είναι εξαιρετικά ανθεκτικό στους μύκητες και στις επιθέσεις των εντόμων. Χρησιμοποιείται στην επιπλοποιία και στην οικοδομική βιομηχανία.
Από μερικά είδη βγαίνει έλαιο που χρησιμοποιείται στην αρωματοποιία καθώς και στη φαρμακευτική. Οι αποξηραμένοι καρποί ορισμένων ειδών χρησιμοποιούνται στην Αυστρία και Γερμανία ως καρύκευμα στη μαγειρική. Πιστεύεται ότι η άρκευθος έχει αντισηπτικές, αντιμικροβιακές, αντιφλεγμονώδεις, αντιρρευματικές και στομαχικές ιδιότητες λόγω του πτητικού ελαίου που περιέχουν οι καρποί. Αυτό το έλαιο έχει τερπένια, ζάχαρη, πίσσα, τανίνες και ρητίνη. Επίσης περιέχει το φλαβονοειδές αμεντοφλαβόνη που φέρεται να δρα κατά ιών όπως ο ιός του έρπητα. Η ρητίνη θεωρείται ευεργετική για το δέρμα ως μέσο κατά της ψωρίασης. Χρησιμοποιήθηκε κατά μολύνσεων, κατά της χρόνιας αρθρίτιδας, της κατακράτησης υγρών, μερικών νεφροπαθειών, της καούρας και της δυσπεψίας. Η άρκευθος είναι ένα ισχυρό διουρητικό γι΄ αυτό μπορεί να χρησιμοποιηθεί κατά ουρικών μολύνσεων. Στην αρχαιότητα οι Έλληνες κατανάλωναν τους καρπούς της αρκεύθου γιατί πίστευαν ότι μπορούν να αυξήσουν τη φυσική δύναμη. Το είδος Άρκευθος η σινική (Juniperus chinensis) χρησιμοποιείται ευρέως ως καλλωπιστικό και είναι ένα από τα δημοφιλέστερα είδη για την τεχνική μπονσάι. Η άρκευθος (γιουνίπερος) ποικιλία shimpaku, είναι ποικιλία νάνος της αρκεύθου της σινικής (Juniperus chinensis). Ανήκει στα κωνοφόρα, στην οικογένεια των κυπαρισσοειδών και είναι ένας βραδέως αναπτυσσόμενος θάμνος που στην τελική του ανάπτυξη μέσα σε μια δεκαετία φτάνει σε ύψος το 1 μέτρο και σε πλάτος 1.5 μέτρο. Το φύλλωμά του μικρό με λέπια και οι βελόνες του μαλακές στην αφή, ο shimpaku έχει χρωματισμό που ποικίλει από γκριζωπό πράσινο έως βαθύ πράσινο όλο τον χρόνο. Είναι δέντρο ιθαγενές των νησιών της Ιαπωνίας και της χερσονήσου Σαχαλίνης. Το βοτανικό του όνομα είναι "miyama-biyakushin". Ο shimpaku χρησιμοποιείται ευρέως λόγω του μεγέθους, του ελκυστικού φυλλώματος και του σχήματος του κορμού του στους βραχόκηπους και ως υλικό για τη δημιουργία μπονσάι καθιστώντας τον το δημοφιλέστερο δέντρο στην κοινότητα των μπονσάι. Οι άρκευθοι αυτοί, με χαρακτηριστικό τα νεκρά τμήματα του κορμού τους, τα αποκαλούμενα "jin" και "shari", συγκαταλέγονται στα ομορφότερα παγκοσμίου εμβέλειας μπονσάι. O γιουνίπερος Shimpaku προτιμά τα βραχώδη εδάφη, που διακρίνονται για την ξηρότητά τους. Το φύλλωμα του είναι βελονοειδές και ο καρπός του είναι ένα μικρό, σκληρό, μπλε φρούτο που μοιάζει με μούρο.
Τα σπουδαιότερα είδη μερικά εκ των οποίων φύονται και στην Ελλάδα είναι:
2. Ψαλμοί 120, 3-4, 3 Τι θα σου δώσει ή τι θα σου προσθέσει η δόλια γλώσσα; 4 Τα ακονισμένα βέλη τού δυνατού, με κάρβουνα από άρκευθο. 3. Ιώβ 30, 4. Για τροφή τους έκοβαν μολόχα κοντά στους θάμνους, και τη ρίζα από τις αρκεύθους.
Κωνοφόρο γυμνόσπερμο φυτό η Άρκευθος (επιστ. ονομασία Juniperus) είναι γένος που ανήκει στην τάξη των Πευκωδών και στην οικογένεια των Κυπαρισσοειδών με 60 είδη αρωματικών αειθαλών δέντρων ή θάμνων. Είναι γνωστή στην Ελλάδα και με τις ονομασίες γιουνίπερος και κέδρο (το), ενώ στην Κύπρο φέρει την ονομασία αόρατος.
Арча (лат. Juniperus) — кээ бир булактарда *joini-parus* «бүчүр байлоо», ал эми кельт сөзүнөн Jeneprus — «саюучу» дегенди түшүндүрөт. Бул жалбырактарынын ийне сымал болушу менен түшүндүрүлөт. Өсүмдүктөрдүн кипаристер тукумунун уруусу, дайыма жашыл ийне жалбырактуу дарак же бадал. Бийиктиги 10-12, кээде 20-30 м. Эки үйлүү, айрымдары бир үйлүү; жаш өркүндөрүнүн жалбырагы ийне сымал, бара-бара түрпүгө айланат. Гүлдөрү майда, жазында гүлдөйт. Тобурчактары эттүү, жемишке окшош, ичинде үчтөн уругу бар. Өтө жай, 500-1000 жыл өсөт. Жыгачы катуу, көпкө чирибейт. Арча жарыкчыл, кургакчыл, суукка чыдамдуу, тамыры терең жана жайылып өсүп, жер алдындагы сууну жана азык заттарды сиңирет. Ал туздуу деңиз жээктеринен тартып бийик тоо сырттарына, Түндүктүн саздуу токойлоруна, акиташтуу бийик тоо кыркаларына чейин кездешет. Кыргызстанда 10 түрү өсөт.
Бул ууруга киргендер Түндүк жарым шарда, Арктикадан тарта субтропикалык тоолуу аймактарга чейин таралышкан. Бир гана Африкада өскөн батыш-африка арчасы (Juniperus procera), 18° түштүктө байырлайт. Көпчүлүк түрлөрү майда ареалдарды түзүшүп тоолу өлкөлөрдүн тоо системаларында бири-бирин толуктап өсұп келишет. Баарыбызга белгилүү болгон кадимки арча — Juniperus communis, чоң ареалды ээлейт. Дарак сымал арчалар, бийиктиги 10—15 м жетет. Мындай арчалар чакан токойлорду түзүп келишет. Буларды көбүнчө Борбордук Азиядан (Кыргызстан, Казакстан, Өзбекстан, Тажикстан ж.б.) жана кургак чөлкөмдүү Мексикадан, ошондой эле Түштүк Американын түштүк бөлүгүнөн жолуктурса болот. Арчанын башка түрлөрү майда бадалчалар болуп саналышат жана тоо этектерде чакан токойчолорду түзүп өсүшөт. Бойлору кичине болгон жайылып өскөн арчаларды тоо-таштуу жайлардан кезиктиребиз. Булар көбүнчө токойлодон жогору жайланышып аска тектүү кургак жайларда өсүшөт.
Арчалардын баардык түрлөрү күнөстүү жайларды сүйүүчү өсүмдүктөр, көпчүлүгү субстрат тандабайт жана ысыкка, туздуулукка, минералдык заттардын жетишсиздигине чыдамдуу келишет. Суукка чыдамдуулугу боюнча арчалар жогору турушат, кээ бир түрлөрү арктикалык зонада да өсүшөт.
Уруктар менен көбөйүшөт. Бирок уруктарын сепкенден кийин бир жылда өнүп чыгышат; Калемчелер менен көбөйүшөт; Тамырлары менен көбөйүшөт — көбүнчө жайылып өскөн арчалар; Кыйыштыруу менен көбөйүшөт — декоративдик арчаларды өстүрүүдө. Арчалар 600 жылга дейре жашашат. Жаратылышта калыбына келүүлөрү кыйынчылык менен жүрөт.
Бүчүрлөрү кабырчыксыз, (Кадимки арча - Juniperus communis) кээ бир учурларда эки жагынан кичинекей жалбыракчалар менен капталган. Ал эми сөөктү арчанын (Juniperus drupacea) бүчүрлөрү көптөгөн кабырчыктар менен оролгон. Жалбырактары үч - үчтөн биригип турат, ийне сымал, учтуу келишет, узун-ланцеттүү, үстүнкү жагында үттөр менен кошо тарамыштар орун алышкан.
Урууда 50 - 67 чейин түрлөр бар.
Арча (лат. Juniperus) — кээ бир булактарда *joini-parus* «бүчүр байлоо», ал эми кельт сөзүнөн Jeneprus — «саюучу» дегенди түшүндүрөт. Бул жалбырактарынын ийне сымал болушу менен түшүндүрүлөт. Өсүмдүктөрдүн кипаристер тукумунун уруусу, дайыма жашыл ийне жалбырактуу дарак же бадал. Бийиктиги 10-12, кээде 20-30 м. Эки үйлүү, айрымдары бир үйлүү; жаш өркүндөрүнүн жалбырагы ийне сымал, бара-бара түрпүгө айланат. Гүлдөрү майда, жазында гүлдөйт. Тобурчактары эттүү, жемишке окшош, ичинде үчтөн уругу бар. Өтө жай, 500-1000 жыл өсөт. Жыгачы катуу, көпкө чирибейт. Арча жарыкчыл, кургакчыл, суукка чыдамдуу, тамыры терең жана жайылып өсүп, жер алдындагы сууну жана азык заттарды сиңирет. Ал туздуу деңиз жээктеринен тартып бийик тоо сырттарына, Түндүктүн саздуу токойлоруна, акиташтуу бийик тоо кыркаларына чейин кездешет. Кыргызстанда 10 түрү өсөт.
Кытыан (лат. Juniperus) (нууч. Можжевельник) — куруутун күөх, сытыы инньэлээх, отоно көҕөрүмтүйэн көстөр сэппэрээк үүнээйи.
Өлүөнэ, Алдан, Бүлүү өрүстэр сүнньүлэригэр үксүн үрдүк сирдэргэ үүнэр.
Кытыан ииктэтэр дьайыылааҕынан биллэр. Онон хатыҥ сэбирдэҕин кытта холбоммут көөнньөһүгүн бүөр, хабах ыарыыларыгар, дыгдайыыга туттуллар. Итиэннэ сөтөл силин үчүгэйдик хоҥуннарар. Сүһүөх дьарҕа ыарыытыгар ванна оҥостон эбэтэр көөнньөһүгүнэн сэрэнэн ыалдьар сири н сотон, илбийиллэр (массаж)[1].
Смрека (науч. Juniperus) — род на четинарски растенија од фамилијата на чемпресите (Cupressaceae). Зависно од класификацијата, постојат 50 до 67 вида со широка распространетост низ северната полутопка, од Арктикот до тропска Африка во стариот свет и до планините во Средна Америка. Два автохтони вида во Македонија се нарекуваат фоја.[1]
Во Македонија виреат шест вида на смрека, и тоа: модрата смрека (Ј. communis), планинската смрека (J. procumbens) и црвената смрека (J. oxycedrus), дивата фоја (J. excelsa), питомата фоја (J. foetidissima) и смрделиката (Juniperus sabina).[2]
По големина, смреките се движат од дрва високи по 20–40 м до столбести или налегнати грмушки со долги исползени гранки. Тие се зимзелени и имаат иглести и/или лушпести листови. Според половата организација, растенијата може да бидат еднодомни или дводомни. Женските „шишарки“ се месести плодови наречени смрекинки (или „смреклинки“) со сраснати плодни лушпи, долги 4–27 мм и имаат 1-12 тврди семки. Кај некои видови, смрекикнките се црвенокафеави или портокалови, но најчесто се сини. Имаат впечатлива арома и затоа се користат и како зачин. Семките узреваат 6–18 месеци од опрашувањето, зависно од видот. Машките шишарки се сличи на оние кај другите чемпреси и имаат по 6-20 лушпи. Највеќето го испуштаат поленот на почетокот на пролетта, но има и такви што ова го прават на есен.
Голем број видови имаат два типа на листови: иглести (младорасти) и лушпести (старорасти). Малите дрвца и некои изданоци од постарите дрва имаат иглести листови долги 5–25 мм. Листовите на возрасните растеија се многу мали (долги 2–4 мм) и се преклопуваат на краевите, едноподруго во облик на лушпи. Иглестите изданоци на возрасните растенија се јавуваат претежно на гранките што се во сенка, додека пак во сончевиот дел, гранките се возрасни. Постојат и брзорастечки „камшичести“ изданоци што се средна варијанта помеѓу младорастите и старорастите.
Извесни видови (на пр. J. communis, J. squamata) имаат само младорасти листови. Кај некои од нив (на пр. J. communis), игличките се споени во основата, а кај други (на пр. J. squamata), иглите се накосо поставени и излегуваат од стеблото постепено.
Иглите се цврсти и остри, па затоа со нив треба да се ракува внимателно. Од друга страна, ова е мошне корисен начин на распознавање на пладите дрвца, бидејќи другите членови на чемпресите изгледаат многу слично, но игличките им се меки.
Со смрека се хранат ларвите на разни пеперутки.
Од смрекинките се прави алкохолниот пијалак џин.
Бројот на видови во родот е спорен, бидејќи две скорешни проучувања даваат различни резултати. Едната (Farjon 2001) прифаќа 52 вида, а другата (Adams 2004) признава 67 вида. Поделени се на неколку оддели, иако и ова е предмет на постојано изучување и не се смета за конечно.
Смрека (науч. Juniperus) — род на четинарски растенија од фамилијата на чемпресите (Cupressaceae). Зависно од класификацијата, постојат 50 до 67 вида со широка распространетост низ северната полутопка, од Арктикот до тропска Африка во стариот свет и до планините во Средна Америка. Два автохтони вида во Македонија се нарекуваат фоја.
Во Македонија виреат шест вида на смрека, и тоа: модрата смрека (Ј. communis), планинската смрека (J. procumbens) и црвената смрека (J. oxycedrus), дивата фоја (J. excelsa), питомата фоја (J. foetidissima) и смрделиката (Juniperus sabina).
Сусыпу (лат. Juniperus) — Cupressaceae семьяысь писпу. Ӝуждалаез ог 20–40 м. Дуннеын тодмо ог 50 - 70 пӧртэм видъёсыз.
Сусыпу (лат. Juniperus) — Cupressaceae семьяысь писпу. Ӝуждалаез ог 20–40 м. Дуннеын тодмо ог 50 - 70 пӧртэм видъёсыз.
Тусяпу увтыр (лат. Juníperus) — Кипарис котырись пу да куст увтыр.
Тусяпу ним босьтӧма роч диалекттэзісь, комиӧн увтырыслӧн ним тусяпу.
Уртăш (лат. Juniperus) — Кипарис çемьине кĕрекен лăсăллă йывăçсен ăрачĕ. Ăрат шутĕнче 71 [1] тĕс.
|
|}
Ядловец (па-лацінску: Juniperus) — род хвойных расьлінаў сямейства кіпарысавых.
Вядома каля 70 відаў. Пашыраны пераважна ва ўмераным поясе Паўночнага паўшар’я; на Беларусі 1 від — ядловец звычайны, утварае падлесак у хвойных і мяшаных лясах.
Вечназялёныя дрэвы вышынёй 10-12, радзей да 30 м, ці кусты, часам сьцелістыя. Каранёвая сыстэма моцная і глыбокая. Растуць марудна, жывуць да 500—1000 гадоў. Большасьць відаў — двухдомныя. Лісьце іголка- або лускападобнае. Мікрастробілы дробныя, авальныя. Пасьля апладненьня мэгастробілы зрастаюцца паміж сабой і ўтвараюць сакаўныя шышкі, сіне-чорныя ці цёмна-бардовыя, якія высьпяваюць на 2-3-і год (часам іх называюць шышкаягадамі або ядлоўцавымі ягадамі).
— сховішча мультымэдыйных матэрыялаў
Ядловец (па-лацінску: Juniperus) — род хвойных расьлінаў сямейства кіпарысавых.
Вядома каля 70 відаў. Пашыраны пераважна ва ўмераным поясе Паўночнага паўшар’я; на Беларусі 1 від — ядловец звычайны, утварае падлесак у хвойных і мяшаных лясах.
Вечназялёныя дрэвы вышынёй 10-12, радзей да 30 м, ці кусты, часам сьцелістыя. Каранёвая сыстэма моцная і глыбокая. Растуць марудна, жывуць да 500—1000 гадоў. Большасьць відаў — двухдомныя. Лісьце іголка- або лускападобнае. Мікрастробілы дробныя, авальныя. Пасьля апладненьня мэгастробілы зрастаюцца паміж сабой і ўтвараюць сакаўныя шышкі, сіне-чорныя ці цёмна-бардовыя, якія высьпяваюць на 2-3-і год (часам іх называюць шышкаягадамі або ядлоўцавымі ягадамі).
हाउबेर/हाऊबेर या हपुषा(Juniper) एक कोणधारी वृक्ष है जिसकी ५० से ६७ जीववैज्ञानिक जातियाँ हैं जो पृथ्वी के उत्तरी गोलार्ध पर विस्तृत हैं।[1] यह कूप्रेसाएसिए जीववैज्ञानिक कुल में आते हैं, जिसका सबसे प्रसिद्ध वृक्ष-प्रकार सरो है। हपुषा आयुर्वेद और अन्य पारम्परिक चिकित्सा प्रणालियों में बहुत महत्वपूर्ण है।[2]
हाउबेर/हाऊबेर या हपुषा(Juniper) एक कोणधारी वृक्ष है जिसकी ५० से ६७ जीववैज्ञानिक जातियाँ हैं जो पृथ्वी के उत्तरी गोलार्ध पर विस्तृत हैं। यह कूप्रेसाएसिए जीववैज्ञानिक कुल में आते हैं, जिसका सबसे प्रसिद्ध वृक्ष-प्रकार सरो है। हपुषा आयुर्वेद और अन्य पारम्परिक चिकित्सा प्रणालियों में बहुत महत्वपूर्ण है।
Merxe (be İngılızki: juniper) namey ju daro.
El xenevro xe un genare deła fameja dełe Cupressaceae (nome sientifego Juniperus). Ła xe na piantina ciamà in todesco Wacholder, in inglexe juniper, in sloveno brin, in taljan ginepro. Alta 1–5 m, ma ła pol rivare anca a 10 metri, sta pianta senpreverde ła xe piena de rameti cołe fojete fine ke spuncia come aghi. i fiori maskiłi i xe picołi coni xałi, quełi feminiłi i xe cołor verde scuro. El xenevro vive fin a 2 500 metri de quota e el crese quasi soło 'nteł'emisfero boreałe. I semi i maùra in utuno e i xe sarà drento na perla de cołor bruno-blu; ciaskeduna ła ga drento da 1 a 3 semi pieni de ojo esensiałe aromatego. Ł'inpołinasion ła vien in inverno, da disenbre a genaro-febraro, come pal pigno, e ła pol dare 'n'ałergia respiratoria.
El genare Juniperus L el conprende diverse spece:
El xenevro vien xontà ałe carni selvadeghe (lievore, caoriol, cervo, cinghiałe) e ai crauti. El vien doparà par fare el gin e el likore Kranewitter del Sud Tiroło e el Kranebet de Asiago. Łe perle de xenevro łe se mete anca 'nteła graspa (graspa al xenevro).
El xenevro xe un genare deła fameja dełe Cupressaceae (nome sientifego Juniperus). Ła xe na piantina ciamà in todesco Wacholder, in inglexe juniper, in sloveno brin, in taljan ginepro. Alta 1–5 m, ma ła pol rivare anca a 10 metri, sta pianta senpreverde ła xe piena de rameti cołe fojete fine ke spuncia come aghi. i fiori maskiłi i xe picołi coni xałi, quełi feminiłi i xe cołor verde scuro. El xenevro vive fin a 2 500 metri de quota e el crese quasi soło 'nteł'emisfero boreałe. I semi i maùra in utuno e i xe sarà drento na perla de cołor bruno-blu; ciaskeduna ła ga drento da 1 a 3 semi pieni de ojo esensiałe aromatego. Ł'inpołinasion ła vien in inverno, da disenbre a genaro-febraro, come pal pigno, e ła pol dare 'n'ałergia respiratoria.
Juniperus (Zinnìpiri) - generi de is Cupressaceae, cumprendiri specias arboreas e arbustivas, a intru is callis ci funti mera spontaneas de sa flora italiana e bellas po sa selvicoltura.
Арса (Juniperus)
Junipers are coniferous trees and shrubs in the genus Juniperus (/dʒuːˈnɪpərəs/ joo-NIH-pər-əs)[1] of the cypress family Cupressaceae. Depending on the taxonomy, between 50 and 67 species of junipers are widely distributed throughout the Northern Hemisphere, from the Arctic, south to tropical Africa, throughout parts of western, central and southern Asia, east to eastern Tibet in the Old World, and in the mountains of Central America. The highest-known juniper forest occurs at an altitude of 4,900 metres (16,100 ft) in southeastern Tibet and the northern Himalayas, creating one of the highest tree lines on earth.[2]
Junipers vary in size and shape from tall trees, 20–40 metres (66–131 feet) tall, to columnar or low-spreading shrubs with long, trailing branches. They are evergreen with needle-like and/or scale-like leaves. They can be either monoecious or dioecious. The female seed cones are very distinctive, with fleshy, fruit-like coalescing scales which fuse together to form a berrylike structure (galbulus), 4–27 millimetres (3⁄16–1+1⁄16 inches) long, with one to 12 unwinged, hard-shelled seeds. In some species, these "berries" are red-brown or orange, but in most, they are blue; they are often aromatic and can be used as a spice. The seed maturation time varies between species from 6 to 18 months after pollination. The male cones are similar to the other Cupressaceae, with 6 to 20 scales.
In hardiness zones 7 through 10, junipers can bloom and release pollen several times each year. Different junipers bloom in autumn, while most pollinate from early winter until late spring.[3]
Many junipers (e.g. J. chinensis, J. virginiana) have two types of leaves; seedlings and some twigs of older trees have needle-like leaves 5–25 mm (3⁄16–1 in) long, on mature plants the leaves are overlapping like (mostly) tiny scales, measuring 2–4 mm (3⁄32–5⁄32 in). When juvenile foliage occurs on mature plants, it is most often found on shaded shoots, with adult foliage in full sunlight. Leaves on fast-growing 'whip' shoots are often intermediate between juvenile and adult.
In some species (e.g. J. communis, J. squamata), all the foliage is of the juvenile needle-like type, with no scale leaves. In some of these (e.g. J. communis), the needles are jointed at the base, while in others (e.g. J. squamata), the needles merge smoothly with the stem. The needle leaves of junipers are hard and sharp, making the juvenile foliage very prickly to handle. This can be a valuable identification feature in seedlings, as the otherwise very similar juvenile foliage of cypresses (Cupressus, Chamaecyparis) and other related genera are soft and not prickly.
Junipers are gymnosperms, which means they have seeds, but no flowers or fruits. Depending on the species, the seeds they produce take 1–3 years to develop. The impermeable coat of the seed keeps water from getting in and protects the embryo when dispersed. It can also result in a long dormancy that is usually broken by physically damaging the seed coat. Dispersal can occur from being swallowed whole by frugivores and mammals. The resistance of the seed coat allows it to be passed down through the digestive system without being destroyed along the way. These seeds last a long time, as they can be dispersed long distances over the course of a few years.[4]
The genus has been divided into sections in somewhat different ways. A system based on molecular phylogenetic data from 2013 and earlier used three sections:[5]
A new classification of gymnosperms published in 2022 recognised the sections as three separate genera: Arceuthos for section Caryocedrus, Sabina for section Sabina, and Juniperus sensu stricto for section Juniperus.[6]
J. drupacea de Labillardière
Caryocedrus sectionJ. cedrus Webb & Berthelot 1848
J. oxycedrus von Linné
J. rigida von Siebold & Zuccarini
J. formosana Hayata
J. deltoides Adams
J. taxifolia Hooker & Arn.
J. communis von Linné
Juniperus sectionJ. flaccida von Schlechtendal
J. standleyi Steyermark
J. monticola Martínez
J. osteosperma (Torrey) Little
J. occidentalis Hooker
J. gamboana Martínez
J. deppeana Steud.
J. ashei Buchholz
J. californica Carrière
J. saltillensis Hall
J. durangensis Martínez
J. monosperma (Engelmann) Sarg.
J. coahuilensis (Martínez) Gaussen ex Adams
J. pinchotii Sudworth
J. angosturana Adams
J. comitana Martínez
J. pseudosabina Fisch. & von Meyer
J. tibetica Kom.
J. pingii Cheng ex Cheng
przewalskiiJ. przewalskii Kom.
J. saltuaria saltuaria Rehder & Wilson
J. convallium Rehder & Wilson
J. indica Bertoloni
J. coxii Jackson
J. recurva Buchanan-Hamilton ex Don
J. komarovii Florin
J. squamata Buchanan-Hamilton ex Don
J. phoenicea von Linné
J. procera Hochst. ex Endlicher
J. excelsa M. Bieb.
J. polycarpos Koch
J. thurifera von Linné
J. procumbens (von Siebold ex Endlicher) Miquel
J. gaussenii Cheng
J. chinensis von Linné
J. microsperma (Cheng & Fu) Adams
J. blancoi Martínez
J. horizontalis Moench
J. semiglobosa Regel
J. sabina von Linné
J. bermudiana von Linné
J. gracilior Pilger
J. saxicola Britton & Wilson
J. virginiana von Linné
J. scopulorum Sarg.
J. barbadensis von Linné
SabinaCones with 3 seeds fused together; needles with two stomatal bands. One species:[9]
Needle-leaf junipers; the adult leaves are needle-like, in whorls of three, and jointed at the base. Species:
Scale-leaf junipers; adult leaves are mostly scale-like, similar to those of Cupressus species, in opposite pairs or whorls of three, and the juvenile needle-like leaves are not jointed at the base (including in the few that have only needle-like leaves; see below right).
As of April 2022, Plants of the World Online accepts the following additional species to those listed above:[12]
Juniper plants thrive in a variety of environments. The junipers from Lahaul valley can be found in dry, rocky locations planted in stony soils. Grazing animals and the villagers are rapidly using up these plants. There are several important features of the leaves and wood of this plant that cause villagers to cut down these trees and make use of them.[13] Additionally, the western juniper plants, a particular species in the juniper genus, are found in woodlands where there are large, open spaces. Junipers are known to encompass open areas so that they have more exposure to rainfall.[4] Decreases in fires and a lack of livestock grazing are the two major causes of western juniper takeover. This invasion of junipers is driving changes in the environment. For instance, the ecosystem for other species previously living in the environment and farm animals has been compromised.[14] When junipers increase in population, there is a decrease in woody species like mountain big sagebrush and aspen. Among the juniper trees themselves, there is increased competition, which results in a decrease in berry production.[15] Herbaceous cover decreases, and junipers are often mistaken for weeds. As a result, several farmers have thinned the juniper trees or removed them completely. However, this reduction did not result in any significant difference on wildlife survival. Some small mammals found it advantageous to have thinner juniper trees, while cutting down the entire tree was not favorable.[16][17]
Some junipers are susceptible to Gymnosporangium rust disease and can be a serious problem for those people growing apple trees, an alternate host of the disease.
Juniper is the exclusive food plant of the larvae of some moths and butterflies, including Bucculatrix inusitata, juniper carpet, Chionodes electella, Chionodes viduella, juniper pug, and pine beauty. Those of the tortrix moth Cydia duplicana feed on the bark around injuries or canker.
Junipers are among the most popular conifers to be cultivated as ornamental subjects for parks and gardens. They have been bred over many years to produce a wide range of forms, in terms of colour, shape and size. They include some of the dwarfest (miniature) cultivars. They are also used for bonsai. Some species found in cultivation include:
In drier areas, juniper pollen easily becomes airborne and can be inhaled into the lungs. This pollen can also irritate the skin and cause contact dermatitis. Cross-allergenic reactions are common between juniper pollen and the pollen of all species of cypress.[3]
Monoecious juniper plants are highly allergenic, with an Ogren Plant Allergy Scale (OPALS) rating of 9 out of 10. Completely male juniper plants have an OPALS rating of 10, and release abundant amounts of pollen. Conversely, all-female juniper plants have an OPALS rating of 1, and are considered "allergy-fighting".[3]
Most species of juniper are flexible and have a high compression strength-to-weight ratio.[18] This has made the wood a traditional choice for the construction of hunting bows among some of the Native American cultures in the Great Basin region.[19] These bow staves are typically backed with sinew to provide tension strength that the wood may lack.[18]
Ancient Mesopotamians believed that juniper oil could be used to ward off the evil eye.[20]
Embalming vessels in the burial chambers from a 26th Dynasty embalming workshop at Saqqara have shown the usage of Juniper oil/tar.[21]
Some Indigenous peoples of the Americas use juniper in traditional medicine; for instance the Dineh (Navajo), who use it for diabetes.[22] Juniper ash has also been historically consumed as a source of calcium by the Navajo people.[23][24]
Juniper is traditionally used in Scottish folkloric and Gaelic Polytheist saining rites, such as those performed at Hogmanay (New Year), where the smoke of burning juniper, accompanied by traditional prayers and other customary rites, is used to cleanse, bless, and protect the household and its inhabitants.[25]
Local people in Lahaul Valley present juniper leaves to their deities as a folk tradition. It is also useful as a folk remedy for pains and aches, as well as epilepsy and asthma. They are reported to collect large amounts of juniper leaves and wood for building and religious purposes.[13]
Juniper berries are a spice used in a wide variety of culinary dishes and are best known for the primary flavoring in gin (and responsible for gin's name, which is a shortening of the Dutch word for juniper, jenever). A juniper-based spirit is made by fermenting juniper berries and water to create a "wine" that is then distilled. This is often sold as a juniper brandy in eastern Europe. Juniper berries are also used as the primary flavor in the liquor Jenever and sahti-styles of beers. Juniper berry sauce is often a popular flavoring choice for quail, pheasant, veal, rabbit, venison, and other game dishes.
A tea can be made from the young twigs.[26]
Dense and rot resistant, the irregular trunks of junipers have been used as fence posts and firewood. Stands that produce enough wood for specialty uses generally go under the common name "cedar,"[27] including Juniperus virginiana, the "red cedar" that is used widely in cedar drawers and closets.[28] The lack of space or a hyphen between the words "red" and "cedar" is sometimes used to indicate that this species is not a true cedar (Cedrus).[29]
Juniper in weave is a traditional cladding technique used in Northern Europe, e.g. at Havrå, Norway.[30]
Juniper berries are steam distilled to produce an essential oil that may vary from colorless to yellow or pale green.[31] Some of its chemical components are terpenoids and aromatic compounds, such as cadinene, a sesquiterpene.[32]
.jpg)
_(14591305408).jpg)
_in_the_Magdalena_Mountains,_New_Mexico.jpg)
.jpg)
.jpg)
Karte mit allen verlinkten Seiten: 
{{cite journal}}: Cite journal requires |journal= (help) {{cite book}}: CS1 maint: others (link) Junipers are coniferous trees and shrubs in the genus Juniperus (/dʒuːˈnɪpərəs/ joo-NIH-pər-əs) of the cypress family Cupressaceae. Depending on the taxonomy, between 50 and 67 species of junipers are widely distributed throughout the Northern Hemisphere, from the Arctic, south to tropical Africa, throughout parts of western, central and southern Asia, east to eastern Tibet in the Old World, and in the mountains of Central America. The highest-known juniper forest occurs at an altitude of 4,900 metres (16,100 ft) in southeastern Tibet and the northern Himalayas, creating one of the highest tree lines on earth.
Junipero (Juniperus) estas genro kun pli ol 50 specioj, kiu botanike apartenas al cipresacoj. Ili estas arbetoj aŭ arbedoj kun pinglaj aŭ skvamaj folioj kaj sukiĝema strobilo, berosimila. La specioj estas dioikaj (duseksaj) aŭ monoikaj (unuseksaj).
La frukto enhavas ĉirkaŭ 1 % volatilan oleon, 30 % invertsukeron, glikozidojn, 10% rezinon, taninon, vakson, pektinon k.s. La freŝa konusbero enhavas ankaŭ C-vitaminon.
La efiko de la konusbero kiel kuracplanto: diureziga (plifortigas la urinadon), karminativa (elpelas la intestajn gasojn), apetitinstiga, digestiga (antaŭhelpas, plibonigas la digestadon), kalkulus-solva (kalkuluso – ŝtonetoj en galaj kaj urinaj duktoj). Ĝi estas ofte aldonata al miksaj herbodrogoj kontraŭ infektiĝo de la ureteroj, malsanoj de la spirorganoj, reŭmato.Oni povas el ĝi pretigi marmeladon, kiu estas uzata ankaŭ kiel kuracaĵo. La volatila oleo uzatas por bonodorigo, inhalo. Ĝi aldoniĝas al ŝmirfrotaj kuracaĵoj kontraŭ reŭmataj, artikaj doloroj.
En la kuirarto uzatas la beroj de la planto. Junipero fajnigas ĉefe ĝinon, ĉasbestajn viandaĵojn, saŭrkraŭton, marinaĵojn kaj fiŝaĵojn.
Frukto kaj folio
Junipero (Juniperus) estas genro kun pli ol 50 specioj, kiu botanike apartenas al cipresacoj. Ili estas arbetoj aŭ arbedoj kun pinglaj aŭ skvamaj folioj kaj sukiĝema strobilo, berosimila. La specioj estas dioikaj (duseksaj) aŭ monoikaj (unuseksaj).
El género Juniperus, de amplia distribución, comprende las especies llamadas comúnmente enebros (que conservan el follaje juvenil espinoso toda su vida) o sabinas (que conservan el follaje juvenil espinoso solo los primeros años). Los juníperos son coníferas arbóreas o arbustivas, pertenecientes a la familia Cupressaceae. Dependiendo del punto de vista taxonómico, hay entre 50 y 67 especies, ampliamente distribuidas por todo el hemisferio norte, desde el Ártico hacia el sur hasta el África tropical en el Viejo Mundo, y hasta las montañas de Centroamérica. Las especies se reparten en dos secciones (sectio), los enebros (J. secc. Juniperus) y las sabinas (J. secc. Sabina).
Las especies de este género varían en tamaño y forma, desde árboles de 20-40 m de alto, hasta arbustos columnares o rastreros con largas ramas. Son de hoja perenne, generalmente dioicos, con conductos secretores en la corteza, de hoja escuamiforme o con acículas cortas, que se disponen opuestas o verticiladas sobre las ramas. Como protección para evitar su consumo por animales herbívoros, las plantas jóvenes tienen un follaje juvenil espinoso, que en algunas especies se conserva toda la vida, y en otras se conserva solo en las zonas accesibles a estos animales. Los conos de semillas (que reciben el nombre de gálbulos) son muy característicos, globosos u ovoides, siempre carnosos (arcestidas), con 3-9 escamas fértiles, casi soldadas, que albergan una semilla cada una. En algunas especies estos conos son marrón rojizo o naranja pero en la mayoría son azules; a menudo son aromáticos y pueden usarse como una especia. La maduración de la semilla varía entre las especies, desde los 5 hasta los 20 meses después de la polinización. Los conos masculinos son parecidos a los del resto de las cupresáceas, con 5-20 escamas; la mayor parte vierten su polen a principios de la primavera, pero en algunas especies la polinización acontece en otoño.
La mayor parte de las especies (como J. chinensis, J. virginiana) tienen dos tipos de hojas: las plántulas y algunas ramillas de árboles más viejos tienen acículas de 5-25 mm de largo; y las hojas en plantas maduras son (en su mayor parte) pequeñas (2-4 mm de largo), superpuestas y escamosas. Cuando hay follaje joven en plantas adultas, a menudo se encuentra en brotes a la sombra, con el follaje adulto a pleno sol. Las hojas en los brotes de crecimiento rápido a menudo son intermedios entre el juvenil y el adulto.
En algunas especies (como J. communis, J. squamata), todo el follaje es de tipo juvenil, acicular, sin hojas escamosas. En algunos de ellos (p.e. J. communis), las agujas están unidas en la base, en otros (p.e. J. squamata), las agujas se funden suavemente con la rama, no se unen.
Las acículas de estas plantas son duras y finas, haciendo el follaje juvenil espinoso a la hora de manejarlo. Esto puede ser una forma de identificarlos valiosa en las plántulas, lo mismo que el muy similar follaje juvenil de los cipreses (Cupressus, Chamaecyparis) y otros géneros parecidos es suave y no espinoso.
Es el único género del que se alimentan las larvas de varios lepidópteros (entre ellos Bucculatrix inusitata y Thera juniperata), y es también el alimento de larvas de otras especies de lepidópteros como Chionodes electella, Chionodes viduella, Eupithecia pusillata y Panolis flammea; aquellas de Tortricidae como C. duplicana se alimentan de la corteza alrededor de heridas o antracnosis.
El número de especies de este género es objeto de disputa, con dos estudios recientes que dan totales muy diferentes, Farjon (2001) acepta 52 especies, y Adams (2004) acepta 67 especies. Se dividen en varias secciones aunque, particularmente entre las especies de hojas escuamiformes, qué especie pertenece a qué sección es algo que está lejos de resultar claro, mientras las investigaciones se siguen realizando. La sección Juniperus (enebro) es sin embargo un grupo monofilético obvio.
Juniperus: nombre genérico que procede del latín iuniperus, que es el nombre del enebro.[1]
Juniperus secc. Juniperus: de acículas cortas, punzantes. Las hojas adultas son aciculares, en racimos de tres, y unidas en la base (véase abajo a la derecha). Son ricos en aceites esenciales y resinas de diferente naturaleza. Venenosos por la naturaleza de las sustancias que presentan: alcaloides, alcoholes terpénicos, hidrocarburos y alcanfor. Se divide a su vez en tres subsecciones:
Juniperus secc. Sabina: De hojas escuamiformes, no punzantes. Las hojas adultas son en su mayor parte escuamiformes, parecidas a las de las especies del género Cupressus, en pares opuestos o en racimos de tres, y las hojas aciculares juveniles no están unidas en la base (incluyendo en las pocas que sólo tienen hojas aciculares; véase debajo a la derecha). Provisionalmente, el resto de enebros se incluyen aquí, aunque forman un grupo parafilético.
Las bayas de enebro (aunque este tipo de fruto es en realidad un gálbulo y no una baya en términos botánicos) son una especia usada en una amplia variedad de platos culinarios. Es conocida sobre todo por ser el principal aromatizante de la ginebra (y responsable del nombre de esta bebida, que es una forma acortada de la palabra neerlandesa para enebro, genever). Las bayas de enebro también se usan como aromatizante en el licor Jenever y en las cervezas tipo sahti. La salsa de baya de enebro es a menudo popular para aliñar codorniz, faisán, ternera, conejo, venado y otros platos de carne.
Numerosos pueblos prehistóricos vivieron cerca de bosques de enebros porque les proporcionaban alimento, combustible y madera para hacer alojamientos o utensilios. Muchas especies, como J. chinensis (enebro de la China) de Asia oriental, se usan ampliamente en paisajismo y horticultura, y como una de las especies más populares para usar en bonsái. También es un símbolo de longevidad, fuerza, carácter atlético y fertilidad.
A algunos enebros se les llama "cedros", como ocurre por ejemplo con el Juniperus cedrus al que se llama Cedro de Canarias, aunque el nombre común de cedro suele aplicarse en Europa a tres especies del género Cedrus, perteneciente a la familia de las Pináceas, mientras que en Centro y Sudamérica a las especies del género Cedrela, de la familia Meliaceae.
Algunos enebros son sensibles a la enfermedad de herrumbre de Gymnosporangium, y puede ser un serio problema para las personas que cultivan manzanos, el huésped alternativo de la enfermedad.
En Marruecos, el alquitrán (gitran) del Juniperus phoenicea se aplica en modelos punteados en cuencos para sopas. Gitran hace el agua más fragante y se dice que es bueno para los dientes.
Los nativos americanos han usado el enebro para tratar la diabetes; tales tratamientos por indios como los navajo, por ejemplo, están bajo estudio clínico.[4] Los ensayos clínicos han demostrado que el tratamiento con enebro puede retrasar el desarrollo de la diabetes estreptozocina (STZ) en los ratones.[5] Los nativos americanos también usan las "bayas" del enebro como un contraceptivo femenino.[6] El médico herborista del siglo XVII Nicholas Culpeper recomendaba las "bayas" maduradas para condiciones tales como el asma o la ciática, así como para acelerar el parto.[7]
Las bayas de enebro se destilan para producir un aceite esencial que puede variar de incoloro a amarillo o verde claro. Algunos de sus componentes químicos son alfa-pineno, cadineno, canfeno y terpineol.
El género Juniperus, de amplia distribución, comprende las especies llamadas comúnmente enebros (que conservan el follaje juvenil espinoso toda su vida) o sabinas (que conservan el follaje juvenil espinoso solo los primeros años). Los juníperos son coníferas arbóreas o arbustivas, pertenecientes a la familia Cupressaceae. Dependiendo del punto de vista taxonómico, hay entre 50 y 67 especies, ampliamente distribuidas por todo el hemisferio norte, desde el Ártico hacia el sur hasta el África tropical en el Viejo Mundo, y hasta las montañas de Centroamérica. Las especies se reparten en dos secciones (sectio), los enebros (J. secc. Juniperus) y las sabinas (J. secc. Sabina).
Kadakas (Juniperus) on igihaljaste kahe- või ühekojaliste okaspuude perekond küpressiliste sugukonnast. Kadakaid on umbes 60 liiki peamiselt põhjapoolkeral tundrast troopikani (viimases ainult mäestikes). Vaid 9 kadakaliiki kasvab Euroopas, Eestis omakorda ainult 1: harilik kadakas.
Kadakad koos ebaküpresside, küpresside, elupuude, mikrobioota ja hiibapuudega kuuluvad väikesesse 20 perekonda ja 125 liiki hõlmavasse küpressiliste (Cupressaceae) sugukonda. Kõiki neid iseloomustavad soomusjad või nõeljad, vastakud või männases asuvad okkad.
Kasvab peaaegu kogu Euraasias ja Põhja-Ameerikas. Eestis on tavaline, eriti sageli kasvab Loode-Eestis ja saartel.
Kadakad on valguselembelised ja põuakindlad. Nad kasvavad enamasti 1–3 meetri kõrguseks põõsaks, mõnikord kuni 10 (isegi 15) meetri kõrguseks puuks. Kasv toimub aeglaselt. Enamasti on kadakad kahekojalised, harva esineb ühekojalisi taimi. Võivad elada üle 500 aasta vanaks. Põhja-Ameerika lääneosas kasvavad kaljukadaka (Juniperus scopulorum) mõned isendid on isegi rohkem kui 3500 aastat vanad.
Botaaniliselt on "kadakamari" tegelikult käbi, mille lihakad soomused on omavahel kokku kasvanud.
Kadakas tolmleb mais või juuni alguses. Käbid moodustuvad sügisel. Isaskäbi on kollane, mida katavad kilbikujulised soomused. Emaskäbi on algul roheline, kolme püstise seemnealgmega. Pärast viljastumist kasvavad seemnesoomused kokku ja moodustub roheline marjataoline lihakas käbi. Käbi valmib 2 aastat ja on valminult sinakasmust ning kaetud vahakirmega.
Kadaka viljad sisaldavad kuni 40% suhkruid, eeterlikke õlisid, orgaanilisi happeid ja muud, neid tarvitatakse meditsiinis (näiteks diureetikumina – uriini eritumist soodustav ravim), peenviinatööstuses (džinni valmistamisel) ja kulinaarias.
Kadaka viljas asuv seeme on tiivata, pruun, pikliku kujuga ning kõva kestaga. Ühes käbis võib olla 1…3 seemet, mis valmivad kahe aastaga. Valminud käbi ei avane.
Kadaka seemnete levitajaiks on peamiselt linnud, kes käbisid söövad.
Lehed on okka- või soomusekujulised. Okkad on 1–2 cm pikkused, teravatipulised, kolmekaupa kimpudes. Kimbud kinnituvad oksale tihedalt (vahekaugus 0,5-1 cm). Okaste eluiga on keskmiselt 4 aastat. Värvuselt on nad hallikas- või helerohelised.
Okastest ja noortest võrsetest saadaval kadakaõlil on tugev antiseptiline toime.
Kadaka koor on hallikaspruun, kestendav. Noored võrsed on punakaspruunid. Oksi on väga palju, nad paiknevad rõhtsalt või püstiselt.
Puit on lõhnav, tihe, sitke, mädanemiskindel, tavaliselt pehme ja kergesti töödeldav, sellest tehakse mööblit, luksus- ja tarbeesemeid, meeneid, taraposte ja muud. Virgiinia kadakast (Juniperus virginiana) ja mõnest teisest liigist saadakse parimat pliiatsipuitu.
Kadaka juurestik on paikneb maapinna lähedal, mükoriisaga (seenjuur).
Paljunevad peamiselt suguliselt seemnetega. Võib paljundada ka vegetatiivselt pistikutega (nii paljundatakse erinevaid vorme).
Kadakad esinevad põõsarindes või alumises puurindes. Leidub paljudes kooslustes, vaid salu-, laane-, lammimetsas, madal- ja siirdesoos võib teda harva kohata. Kasvab kuivast liivasest kuni soostunud turbapinnaseni, nii varjulistes männi- ja kuusemetsades kui ka lagedatel loopealsetel. Eelistab siiski parajalt niisket, kerget ja värsket liivapinnast. Hea külmataluvusega, kuigi tundlik külmade tuulte suhtes.
Lihakad marikäbid on toiduks paljudele lindudele, näiteks kadakatäksile, põõsalindudele, rästastele. Samuti on puude tihe võra hea koht pesa rajamiseks.
Kadakad eritavad mikroobe hävitavaid aineid – fütontsiide. Juured on ümbritsetud seeneniidistikuga. Okastel areneb roosteseen, mis on kahjulik roosõielistele.
Kadakas ei kuulu kaitstavate taimede nimekirja.
Metsaseaduse kohaselt pole kadakas puu ja tema raiele piiranguid ei seata. Eriti väärtuslike üksikobjektide eest hoolitseb küll looduskaitse, kuid kadakal tervikuna kaitsemehhanism puudub.
Lääne–Euroopas peetakse elujõulisi kadastikke suureks väärtuseks. Nii on vähesed säilinud kadastikud Hollandis, Saksamaal ja mujal võetud kaitse alla.
Puit sobib nikerdamiseks ja treimistöödeks. Aromaatne puit sobib tarbeesemete ja suveniiride valmistamiseks. Kadakas on tuntud ka vähenõudliku dekoratiivtaimena.
Jämedamatest kadakatest lõhutud laudadest tehti puunõusid – lähkreid, piimapütte, võipütte, kanne, lüpsikuid, lusikaid. Kadakast nõu ei andnud maitset, oli kerge, hea lõhnaga ja pidas kaua vastu. Nõud tehti toorest puust, sest kuivanud puit on kõva ja raske töödelda. “Kadakat peeti terveks puuks, kes ei anna mingit haigust, seepärast tehti piimapütid ja õllekannud kadakast” (Muhu).
Kadakast sai vastupidavad aiateibad.
Oksi tarvitati nõu- ja sidumisvitsteks, samuti korvipunumiseks.
Noored kadakakasvud kõlbavad lammaste ja kodukitsede toiduks.
Puidust ja okstest aeti kadakaõli sarnasel meetodil nagu männipuidust tõrva. Kadakaõli oli hinnatud vahend rahvameditsiinis.
Käbisid kasutatakse suhkru- ja eeterlike õlide sisalduse tõttu ravimina, samuti õlle-, likööri- ja veinitööstuses, neid kasutatakse ka džinni valmistamisel.
Valminud käbid aitavad neeru- ja põiehaiguste puhul, samuti soole-, mao- ja eesnäärmehädade korral. Neil on söögiisu tekitav toime, soodustavad uriinieritust. Haiguste ärahoidmiseks soovitatakse rahvameditsiinis iga päev süüa mõni marikäbi.
Särinal ja terava leegiga põlevatel kadakaokstel on desinfitseeriv ja õhkupuhastav toime. Tubasid ja loomalautasid suitsutati kadakasuitsuga haiguste ajal. Ka puunõusid, eriti piimanõusid, hautati või suitsutati kadakaokstega, kui neil oli halb lõhn või maitse. Kadakasuitsus suitsutatud liha saab hea maitse.
Rahvameditsiin omistab hariliku kadaka viljadele seedimist soodustava (digestiivse), diureetilise ja antiseptilise toime. Nende tarbimisest peaksid aga hoiduma rasedad.
Kadakakäbitee valmistamiseks lisatakse 1/4 l veele 15 purustatud käbi, kuumutatakse keemiseni ja lastakse tõmbuda 10–15 minutit, seejärel kurnatakse. Päevas võib tarvitada kuni kolm tassitäit.
Kadakakäbiveini võib hõlpsalt ise valmistada, lisades 1 l valgele veinile 60 g käbisid. Leotatakse kaks nädalat aeg-ajalt loksutades. Juuakse 1 klaasitäis päevas.
Kadakaokstest vihaga saunas vihtlemist hinnati ravitoimelisemaks kui kasevihaga vihtlemist. Saunavihad aitavad reuma ja liigesehaiguste korral, sissehingatav aur paljude hingamisteede hädade puhul.
Paljud liigid on hinnatud ilutaimed, neist on aretatud suur hulk eri võrakuju ja okkavärvusega sorte. Näiteks on väga dekoratiivne ja kitsavõraline kaljukadaka sort Skyrocket.
Eestisse toodud 7 võõrliigist kasvatatakse kõige rohkem mürgist sabiina kadakat (Juniperus sabina).
Lisaks sissetoodud liikidele kasvatatakse haljasaladel ka hariliku kadaka (Juniperus communis) mitmeid vorme ehk kultivare.
Kadakas (Juniperus) on igihaljaste kahe- või ühekojaliste okaspuude perekond küpressiliste sugukonnast. Kadakaid on umbes 60 liiki peamiselt põhjapoolkeral tundrast troopikani (viimases ainult mäestikes). Vaid 9 kadakaliiki kasvab Euroopas, Eestis omakorda ainult 1: harilik kadakas.
Kadakad koos ebaküpresside, küpresside, elupuude, mikrobioota ja hiibapuudega kuuluvad väikesesse 20 perekonda ja 125 liiki hõlmavasse küpressiliste (Cupressaceae) sugukonda. Kõiki neid iseloomustavad soomusjad või nõeljad, vastakud või männases asuvad okkad.
Juniperus generoa, munduan oso zabaldurik dagoen zuhaitzen eta zuhaixken barnean sartzen den eta Cupressaceae familiaren parte den generoa da. Besteak beste ezagunak diren ipurua (gazteetan garatzen duten arantzadun hosto-geruza hil arte mantentzen dutenak) eta sabina (arantzadun hosto-geruza soilik lehenengo urteetan mantentzen dutenak) espezieak barneratzen ditu.
Hainbat ikuspuntu taxonomiko daude ipuruak sailkatzerakoan, baina oro har 50-70 ipuru-espezie daudela esan daiteke. Ipar Hemisferioan bizi dira, Artikotik Afrika tropikaleraino eta Erdialdeko Amerikako mendietaraino.
Generoko espezieen artean bi dira jateko onak diren bakarrak: ipar-ipurua (Juniperus communis) eta hego-ipurua (Juniperus oxycedrus). Gainera, ipar-ipurua gin edari alkoholduna egiteko erabiltzen da, beste osagaien artean.
Tamainan eta forman aldakorrak diren zuhaitz edo zuhaixka monoiko edo dioiko erretxinadunak dira. Hosto iraunkorreko landareak dira, eta hosto azikularrak edo ezkata formakoak dituzte, dekusatuak edo ternatuak izan daitezkeenak. Gaztaroko hostoak azikularrak dira beti eta adinekoak azikularrak eta ternatuak edo ezkata formakoak[1].
Landare gazteek hosto arantzatsuak (azikularrak) edukitzen dituzte animali herbiboroen aurkako babes mekanismo gisa. Espezie batzuetan hosto hauek heldutasunean ere mantentzen dira, egitura osoan edo soilik herbiboroak heltzen diren eremuetan.
Kono emea da ernalketa gertatu aurretiko egitura sexual emea eta 3-8 ezkataz osaturik dago. Urtean behin edo bi urtez behin heltzen da eta galbulua izeneko baia-formako egitura mamitsua da. Galbuluak forma oboide edo biribildua eduki dezake eta axilarra edo terminala izan daiteke. Galbulu bakoitzak 1-12 hazi luzanga edo oboideak eta angelutsuak edo biribilduak ditu. Galbuluak gaztetan berdexkak izan ohi dira eta arre-gorrixkak edo beltz-urdinxkak heldutakoan.
Kono arrak axilarrak edo terminalak izan daitezke, 5-20 ezkata peltatuz edo subpeltatuz osatuak eta barnealdean 3-7 polen zakurekin.[2]
Genero honen espezie-kopurua ez dago argi, 50-70 espezie inguru daudela estimatzen da.
Hauek dira espezie nagusiak
Genero honetako espezieak ingurugiro desberdinetan (tenperatura desberdinetan, giro heze/lehorretan, altitude baxu/altuetan) garatu daiteezken zuhaitzak edo zuhaixkak dira.
Lahaul bailarako espezieak adibidez, ingurune lehor, arritsu eta lokaztuan bizi eta garatzen dira. Bertako baserritarrek zenbait gauzetarako erabiltzen dituzte espezie hauek, beraien hostoetan eta egurrean batez ere onuragarriak diren hainbat ezaugarri aurkitzen direlako[3].
Mendebaldeko Juniperusa izenez ezagutzen den Juniperus occidentalis espeziea, altitude altuko (800m-3000m) baso zabaletan garatzen da. Hedadura handia hartzeko joera izaten duenez, prezipitazio egunetan, urarekin kontaktu handia mantentzen duen zuhaitza da[4]. Hau kontuan hartuta eta jakinik hazten den ingurunean ez direla suteak gertatzen eta abereen presentzirik ez dagoela, espezie honen garapena eta ugalketa ezin hobea izaten da, modu honetan baso horien jabetza hartzen duelarik. “Inbasio” honek, gainontzeko izakiei kalteak ekartzen dizkie; zurezko espezie asko, sagebrush eta aspen esaterako eta baita landare bedarkara nahikotxo kalteturik ateratzen dira, espezie honen loraldi masiboengatik. Horrenbestez, izaki kaltetu hauek ugalketa tasa murriztu egiten dute, haien ale kopuruak desagertzen direlarik. Hau guztia dela eta, inguruan bizi diren baserritarrek moztu edo lekuz aldatzen dituzte, inguruneari ahalik eta kalte gutxiena sortarazteko helburuarekin. Hala ere, esan beharra dago, inguru horretako animali ugaztun txikiei kalte egiten dietela mozketa hauek, babesleku giza erabiltzen dituzten zuhaitzak direlako[5][6].
Ipuruaren galbuluek sukaldaritzan erabilera ugari dituzte. Haragiz osaturiko plater ugarietan erabili ohi izan da espezia gisa. Hala ere, erabilera garrantzitsuena ginebraren lurringarri gisa erabiltzearena da. Aipagarria da alkoholdun edari honen izena ipurutik datorrela, herberehetarrez genever izena hartzen baitu landare honek.
Historiaurreko herri asko ipuru basoen inguruan bizi ziren hauek eskaintzen zituzten elikagai, erregai eta lanabesak egin ahal izateko baliabideengatik. Genero honetako espezie ugari, Juniperus chinensis-en kasuan bezala, paisajismo zein baratzegintzan oso erabiliak izan dira. Hortaz gain, bonsai gisa ere oso erabiliak izan dira.
Marokon, Juniperus phoenicea zopa katiluetan erabilia da. Era honetan, urak zapore gozoa hartu eta hortzendako onurak ekartzen omen baititu.
Amerindiarrek ere erabilera anitzak eman dizkiote ipuruari. Diabetesa tratatzeko erabiltzen zuten landare hau. Saguetan egin diren ikerketa askok diotenez, diabetes estreptozocina (STZ) gaixotasunaren garapena atzeratu dezake ipuruak.[7] Navajoek ipurua emakumezkoen kontrazepziorako erabiltzen zuten [8]XVII. mendeko Nicholas Culpeper mediku herboristak galbuluak asmaren sintomak arindu eta haurdunaldiak aurreratzeko erabili izan zituen.[9]
Ikerketa batzuen arabera, Juniperus generoko landare batzuetatik ateratako metanolak ezaugarri antimikrobianoak ditu, Acinetobacter, Staphylococcus eta Bacillus generoen hazkuntza inhibitu dezakeelarik.[10]
Erabilera guzti hauetaz gain, ipuruen galbuluen destilazio bidez esentzia-olioak egin daitezke, hauek onura ugari ekar ditzazketelarik: hilekoaren zikloa erregulatu, arazo digestiboak arindu, etab.
Erabilera asko izan ditzazkeen arren, kontu handiz erabili beharreko landare bat da kontraindikazio ugari izan ditzazke-eta.
Udaberrian, eremu lehorretako espezieek batez ere, polen kantitate handia askatzen dute kanpo mediora eta airearen bitartez, zuzenean eta erraztasunez iritsi daiteke gizakion biriketara. Beste zuhaitz askoren polenak moduan, Juniperus-aren polena alergien eragilea da gaur egun.
Normalean Juniperus espezien polenak, Cupressus espezien polenak eragiten dituen kalte berdinak eragiten ditu gure gorputzean, antzeko alergenoak baitituzte biek ala biek eta hortaz, gure immunitate sistemak modu berdinean erantzuten du bi kasuetan[11].
Polen honek. beste alergia guztien antzerako kalteak ekartzen dizkio gure gorputzari; batez ere, etengabeko doministikuak eta sudurreko zein larruazaleko narritadurak sortzen ditu, antihistaminikoekin ondo tratatu daitezkeen kalteak hain zuzen ere.
Normala den moduan, ale arrak askoz ere alergenikoagoak dira, hauek baitira polena ekoizteaz arduratzen direnak, baina, hala ere, esan beharra dago, nahiz eta beste maila bateko kalteak sortu, emeak ere alergenikoak direla, polena harrapatzen baitute ugalketa sexuala burutzeko[11].
Juniperus generoa, munduan oso zabaldurik dagoen zuhaitzen eta zuhaixken barnean sartzen den eta Cupressaceae familiaren parte den generoa da. Besteak beste ezagunak diren ipurua (gazteetan garatzen duten arantzadun hosto-geruza hil arte mantentzen dutenak) eta sabina (arantzadun hosto-geruza soilik lehenengo urteetan mantentzen dutenak) espezieak barneratzen ditu.
Hainbat ikuspuntu taxonomiko daude ipuruak sailkatzerakoan, baina oro har 50-70 ipuru-espezie daudela esan daiteke. Ipar Hemisferioan bizi dira, Artikotik Afrika tropikaleraino eta Erdialdeko Amerikako mendietaraino.
Generoko espezieen artean bi dira jateko onak diren bakarrak: ipar-ipurua (Juniperus communis) eta hego-ipurua (Juniperus oxycedrus). Gainera, ipar-ipurua gin edari alkoholduna egiteko erabiltzen da, beste osagaien artean.
Katajat (Juniperus) on sypressikasvien heimoon (Cupressaceae) kuuluva havupuusuku. Siihen kuuluu yli 50 lajia. Katajat ovat ainavihantia pensaita tai puita. Suku on lajimäärältään sypressikasvien heimon suurin ja kaikista havupuusuvuista laajimmalle levinnyt. Sen edustajia esiintyy luonnonvaraisena laajalti pohjoisella pallonpuoliskolla arktisilta alueilta Väli-Amerikkaan ja trooppiseen Afrikkaan, missä yksi laji esiintyy luontaisena myös päiväntasaajan eteläpuolella. Kaikista muista sypressikasveista poiketen katajien toisinaan ”marjoiksi” kutsutut kävyt muuttuvat kypsyessään meheviksi ja houkuttavat siemeniä levittäviä lintuja.[1][2][3]
Katajat ovat ainavihantia puuvartisia kasveja. Ne voivat olla rento- tai pystyvartisen pensasmaisia tai puumaisia. Oksat voivat olla rentoja, siirottavia, pystyjä tai riippuvia.[1] Pienet oksanhaarat voivat olla liereitä tai monisärmäisiä.[2] Rungon kuori on kuituista, usein pitkittäisinä suikaleina hilseilevää ja vanhemmiten uurteista.[1]
Lehdet ovat usein kaksimuotoisia. Varhaislehdet ovat neulasmaisia, kun taas myöhäislehdet voivat olla suomumaisia tai neulasmaisia. Lehtiasento voi olla ristikkäisen vastakkainen tai vuorottaisen kolmittain säteittäinen. Lehdet voivat olla lajista riippuen johteisia tai kannastaan nivelellisiä. Suomumaisissa lehdissä on usein pihkaa erittävä hartsinysty. Laidoiltaan lehdet voivat olla ehyitä tai hienohampaisia ja kärjeltään tylppiä, teräviä tai piikkikärkisiä. Ilmarakoja voi olla lehtien kummallakin pinnalla, tai ainoastaan yläpinnalla. Monilla katajilla samalla kasviyksilöllä voi olla sekä varhais- että myöhäislehtiä, joskus samassa oksassakin.[1][2]
Katajat voivat lajista riippuen olla yksikotisia tai kaksikotisia. Rohtokatajan (Juniperus sabina) edustaman suvun sektion Sabina katajat ovat yleensä yksikotisia, jolloin erilliset hede- ja emikukinnot kehittyvät samaan kasviyksilöön, kun taas kotikatajan edustaman sektion Juniperus lajit ovat yleensä kaksikotisia, jolloin kukinnot kehittyvät eri yksilöihin. Hedekävyiksi kutsutut hedekukinnot voivat kehittyä kärkisilmuista, jolloin ne kasvavat yksittäin, tai hankasilmuista, jolloin ne kasvavat vastakkaisina pareina tai säteittäin kolmen kiehkuroina. Hedekukinto voi olla muodoltaan lähes pallomainen tai munanmuotoinen. Se koostuu 6–18 rangan ympärille ristikkäisinä pareina tai kolmen kiehkuroina asettuneesta hedelehdestä. Yhdessä hedelehdessä on 2–6 siitepölyä tuottavaa pölylokeroa.[1][2]
Emikukinnot eli kävyt ovat avautumattomia ja yleensä meheviä, toisin kuin muilla heimon suvuilla.[1] Käpyjä voidaan kutsua kansanomaisesti ”marjoiksi”.[3] Käpy muodostuu 1–4 ristikkäisen vastakkaisesta parista tai vuorottaisesta kolmen kiehkurasta käpysuomuja, jotka kasvavat yhteen kävyn kypsyessä. Yksittäinen käpysuomu itsessään koostuu yhteenkasvettuneesta emisuomusta ja peitinsuomusta. Lyhyiden sivuversojen kärjissä sijaitsevat kävyt ovat 4–30 millimetriä pitkiä ja vaihtelevat muodoltaan pallomaisesta munanmuotoiseen. Kypsä käpy voi olla sileä tai kurttuinen, ja on usein valkohärmäinen tai vahapintainen. Yhdessä kävyssä on 1–8 siementä. Sirkkalehtiä on useimmiten kaksi, mutta joillakin lajeilla kolmesta kuuteenkin.[1][2]
Kiinankatajan (J. chinensis) neulasmaisia varhaislehtiä vasemmalla ja suomumaisia myöhäislehtiä oikealla.
Kotikatajan lehdissä vasemmalla on nivelellinen lehtikanta, kiinankatajan lehdet oikealla ovat kannaltaan johteisia.
Kotikatajan hedekukinnot kasvavat lehtihangoissa.
Kotikatajan mehevät kävyt houkuttavat lintuja, jotka levittävät siemeniä.
Katajat ovat sypressikasvien heimoon kuuluvia havupuita. Niiden lähimmät sukulaiset ovat sypressit (Cupressus). Suku on perinteisesti jaettu kahteen sektioon; Juniperus (synonyymi sektio Oxycedrus) ja Sabina. Toisinaan sektiosta Juniperus on vielä erotettu joitakin lajeja pienempiin sektioihin. Tarkemmasta lajien jaottelusta ja ryhmittelystä ei kuitenkaan ole yksimielisyyttä tutkijoiden keskuudessa.[4][5]
Katajien sukuun kuuluu ainakin 50 lajia. Kasvitieteilijöiden keskuudessa ei ole yksimielisyyttä lajien määrittelystä tai niiden tarkasta lukumäärästä.[4][5][2] Seuraavassa on lueteltu 53 lajia siten kuin ne on määritelty havupuihin erikoistuneen kasvitieteilijän Aljos Farjonin vuoden 2010 teoksessa teoksessa A Handbook of the World's Conifers.[6]
Lisäksi tunnetaan risteymiä, kuten kiinankatajan ja rohtokatajan risteymä, tarhakataja (Juniperus ×pfitzeriana).
Katajat on kaikista havupuiden suvuista laajimmalle levinnyt. Katajia esiintyy luontaisena laajalti pohjoisella pallonpuoliskolla Pohjois-Amerikan ja Euraasian arktisilta alueilta etelään Väli-Amerikkaan, trooppiseen Afrikkaan ja eteläiseen Aasiaan. Kotikatajaa kasvaa luontaisena suuressa osassa holarktista aluetta sekä Pohjois-Amerikassa että Euraasiassa. Se on siten laajimmalle levinnyt yksittäinen havupuulaji. Afrikankataja (Juniperus procera) kasvaa ainoana suvun lajina luonnonvaraisena myös eteläisellä pallonpuoliskolla.[1][5]
Monet katajalajit ovat sopeutuneet kuivaan ilmastoon. Katajia esiintyy valtapuulajeina monilla Yhdysvaltain länsiosien, Meksikon pohjoisosien sekä Keski-Aasian ja Lähi-idän kuivilla metsä- ja pensastoalueilla. Katajat, joiden mehevät kävyt houkuttavat lintuja, ovat ainoita sypressikasvien heimon jäseniä, joiden siemenet ovat pääasiallisesti eläinten levittämiä.[5]
Katajat (Juniperus) on sypressikasvien heimoon (Cupressaceae) kuuluva havupuusuku. Siihen kuuluu yli 50 lajia. Katajat ovat ainavihantia pensaita tai puita. Suku on lajimäärältään sypressikasvien heimon suurin ja kaikista havupuusuvuista laajimmalle levinnyt. Sen edustajia esiintyy luonnonvaraisena laajalti pohjoisella pallonpuoliskolla arktisilta alueilta Väli-Amerikkaan ja trooppiseen Afrikkaan, missä yksi laji esiintyy luontaisena myös päiväntasaajan eteläpuolella. Kaikista muista sypressikasveista poiketen katajien toisinaan ”marjoiksi” kutsutut kävyt muuttuvat kypsyessään meheviksi ja houkuttavat siemeniä levittäviä lintuja.
Juniperus
En botanique, le genre des genévriers, également appelé poivre du pauvre, nom scientifique Juniperus, famille des Cupressaceae, comporte un grand nombre d'espèces, des variétés « rigides » aux aiguilles piquantes et des variétés « souples » au feuillage en écailles.
D'origine américaine, asiatique, africaine et européenne, cet arbre atteint couramment 4 à 15 m de haut dans la nature, et même 25 à 30 m pour certaines espèces. Il supporte les sols pauvres, éventuellement très calcaires (il est souvent associé aux coteaux calcaires en France), sablonneux et secs, jusqu'à 4 500 m d'altitude.
Certaines espèces de genévrier peuvent vivre plus de 1 000 ans.
Le nom vernaculaire de « genévrier » est issu du latin populaire jeniperus, altération du latin classique juniperus (ce qui vaut à la plante son nom scientifique générique) qui désignait déjà ces arbustes chez les Romains[1].
Le genre Juniperus est caractérisé par des cônes très particuliers, appelés « galbules », comportant des écailles plus ou moins complètement soudées entre elles. Beaucoup d'espèces sont dioïques. Au printemps, les pieds femelles portent des petits cônes à l'aisselle des feuilles de l'année précédente. Les trois ovules, à l'aisselle des écailles supérieures du rameau, émettent une goutte micropylaire captant le pollen. Les cônes mâles se présentent sous la forme de très petits chatons à l'aisselle de feuilles vers le milieu de jeunes rameaux.
Les feuilles caractérisent deux sortes de genévriers :
L'écorce est filandreuse grise brunâtre. Les branches partent dès le pied du tronc.
Les genévriers produisent des faux-fruits verts qui virent au bleu, au brun ou au noir à maturité. Ces galbules sont communément appelées « baies ». Cette dénomination est cependant abusive d'un point de vue strictement botanique, la baie n'étant produite que par des angiospermes.
Le genévrier était une plante appréciée des Grecs anciens et des Romains. Ces derniers utilisaient l'huile de cade, obtenue en chauffant le bois de genévrier : elle servait à la toilette des morts.
Dans l'Antiquité et au Moyen Âge, le genévrier était utilisé comme panacée, ses fumigations étaient réputées désinfectantes (notamment utilisées dans les rues pour combattre les épidémies de peste et de choléra) et le « vin de genièvre » avait des vertus diurétiques.
Une légende prétend que celui qui croquera chaque jour une baie de genévrier sera épargné par la maladie[réf. nécessaire].
Les Polonais devaient payer aux propriétaires fonciers une part (parfois élevée) de leurs taxes sous forme de baies de genièvre[3].
Les cônes bleus/noirs charnus, dits galbules ou improprement dénommés baies) sont aromatiques, paniques et sucrés. Ils constituent une épice appréciée par certains, et sont réputés faciliter la digestion des gibiers et viandes grasses, relever le goût de la choucroute, le « pâté de glands »[3] ou le fumet de poisson. Écrasés, ils entrent par exemple dans la composition des "rognons de veau à la liégeoise".
En Haute-Provence, un extrait concentré de cônes de cette espèce, une sorte de confiture sans sucre dite eschait ou chaï était servi en dessert avec de la crème fraiche ou dans un lait chaud, jusqu'à il y a peu dans la vallée de l'Ubaye. On faisait de même en Pologne et dans l'Est de la Suisse où ce produit est encore vendu dans les commerces d'alimentation naturelle/bio et parfois même dans les supermarchés[3].
Des peuples amérindiens en faisaient une pâte (en les écrasant) introduite dans la nourriture. Aujourd'hui on en fait parfois une purée (faite au moulin à légume, de manière à retirer les graines), à consommer avec modération car affectant la fonction rénale si consommés en grande quantité[3].
Côté boissons, un succédané de café a été fait avec des cônes torréfiés (comme pour la chicorée)[3].
Dans le domaine des alcools, dans une grande partie de l'Europe catholique (de l'Espagne aux pays slaves), ces baies (et parfois le rameau feuillé entier) entrent aussi dans la composition de l'alcool de genièvre, Borovička, et dans celle du gin anglais et de l'aquavit et elles sont parfois utilisées pour aromatiser la bière, ce que les vikings faisaient déjà il y a un millénaire note l'ethnobotaniste François Couplan, qui ajoute qu'en Normandie des cônes immatures, encore verts étaient utilisés pour aromatiser le calvados (eau-de-vie) (avec du sucre), et qu'en Norvège on préparait une boisson alcoolisée en laissant fermenter des cônes murs dans de l'eau, ce qui est une variante de boissons telles que l'eau de Houle (Pas de Calais), un alcool distillé à Wambrechies (Nord), le Péket belge, le jenever néerlandais, le Klekovaca serbe (ce dernier étant fini dans un tonneau fait de bois de Genévrier) [3].
Seuls le genévrier commun (Juniperus communis) et le genévrier cade (Juniperus oxycedrus) sont comestibles.
Les baies et les jeunes pousses, préparées en infusion, ont des effets diurétiques, stomachiques et digestifs. Ils auraient été utilisés contre l'asthme.
Plus qu'un traitement des digestions très difficiles et des gaz intestinaux, les baies de genièvre sont ajoutées préventivement lors de la préparation des plats un peu lourds afin de faciliter leur digestion.
Un usage excessif du genévrier peut provoquer des troubles rénaux, de ce fait il ne doit pas être utilisé en cours de grossesse.
Les papillons de nuit (hétérocères) suivants se nourrissent de genévrier :
Le genévrier est l'hôte principal de plusieurs maladies cryptogamiques appelées rouilles grillagées, dont la rouille grillagée du poirier qui a comme hôte secondaire le poirier auquel il cause de très importants dégâts au niveau des feuilles, des rameaux et des fruits.
À Hasselt en Belgique, existe le Musée national du genièvre[4].
Juniperus
Un genévrier à Novyï Svet, en Crimée. Mai 2013. En botanique, le genre des genévriers, également appelé poivre du pauvre, nom scientifique Juniperus, famille des Cupressaceae, comporte un grand nombre d'espèces, des variétés « rigides » aux aiguilles piquantes et des variétés « souples » au feuillage en écailles.
D'origine américaine, asiatique, africaine et européenne, cet arbre atteint couramment 4 à 15 m de haut dans la nature, et même 25 à 30 m pour certaines espèces. Il supporte les sols pauvres, éventuellement très calcaires (il est souvent associé aux coteaux calcaires en France), sablonneux et secs, jusqu'à 4 500 m d'altitude.
Certaines espèces de genévrier peuvent vivre plus de 1 000 ans.
Crann nó tom síorghlas buaircíneach, dúchasach don chuid is mó den leathsféar thuaidh. Dhá shaghas duilleog, snáthaidchruthach nó lannchruthach, agus ar ghnéithe áirithe an dá shaghas le chéile ar an gcrann céanna. Na buaircíní méith, cosúil le caora, an t-adhmad fadsaolach. Táirgeann an duilliúr ola a úsáidtear i gcumhrán. Úsáidtear na caora chun blas a thabhairt do bhiotáille Ghinéive.
Os xenebreiros ou cimbros forman o xénero Juniperus,[1] Son coníferas arbóreas ou arbustivas, pertencentes á familia das cupresáceas. Dependendo do punto de vista taxonómico, hai entre 50 e 67 especies de xenebreiros distribuídas por todo o hemisferio norte, desde o Ártico cara ao sur até a África tropical, no Vello Mundo, e até as montañas de Centroamérica.
As especies repártense en dúas seccións (sectiones), os xenebreiros (J. secc. Juniperus) e as sabinas (J. secc. Sabina).
En Galiza só unha especie é natural no alto das serras orientais do país: o xenebreiro rastreiro (Juniperus communis subsp. alpina).
As especies deste xénero varían en tamaño e forma desde árbores de 20–40 m de altura, até arbustos columnares ou rastreiros con longas ramas. Son de folla perenne, xeralmente dioicas, con condutos secretores na codia, de follas escamiformes ou con acículas curtas, que se dispoñen opostas ou verticiladas sobre as pólas.
Os estróbilos son moi característicos, globosos ou ovoides, sempre carnosos (arcestidas), con 3-9 escamas fértiles, case soldadas, que albergan cadansúa semente. Nalgunuas especies estes conos son de cor parda avermellada ou laranxa, pero na maioría son azuis; a miúdo son aromáticos e poden usarse como unha especia. A maduración da semente varía entre as especies, desde os 6 até os 20 meses doipués da polinización. Os conos masculinos son parecidos aos do resto das cupresáceas, con 6-20 escamas; a maior parte deitan o pole a principios da primavera, pero nalgunhas especies a polinización acontece en outono.
A maior parte das especies (como J. chinensis, J. virginiana) teñen dous tipos de follas: as plántulas e algunhas ramiñas de árboees máis vellas teñen acículas de 5–25 mm de longo; e as follas en plantas maduras son (na súa maior parte) pequenas (2–4 mm de longo), superpostas e escamosas. Cando hai follaxe novo en plantas adultas, a miúdo encóntrase en brotes á sombra, co follaxe adulto a pleno sol. As follas nos brotes de crecemento rápido moitas veces son intermedias entre a follaxe xuvenil e a adulta.
Nalgunhas especies (como J. communis, J. squamata), toda a follaxe é de tipo xuvenil, acicular, sen follas escamosas. Nalgúns deles (p. ex. J. communis), as agullas están unidas na base, mentres que noutros (p. ex. J. squamata), as agullas fúndense suavemente coa rama, e non se unen.
As acículas destas plantas son duras e finas, facendo a follaxe juvenil espiñenta á hora de manexala. Isto pode ser unha forma de identificalos valiosa nas plántulas, o mesmo que a moi similar follaxe xuvenil dos cipreses (Cupressus, Chamaecyparis) e outros xéneros parecidos é suave e non espiñenta.
Son as únicas plantas que serven de alimento para as larvas de varios lepidópteros entre eles Bucculatrix inusitata e Thera juniperata, e son tamén comida para as larvas doutras especies de lepidópteros como Chionodes electella, C. viduella, Eupithecia pusillata e Panolis flammea; outras da familia dos tortrícidos, como C. duplicana, aliméntanse da cortiza ao redor de feridas.
O número de especies deste xénero é obxecto de controversia, con dous estudos recentes que dan totais moi diferentes: Farjon (2001) acepta 52 especies, mentres que Adams (2004) acepta 67. Divídense en varias seccións aínda que, particularmente entre as especies de follas escamiformes, que especie pertenence a que sección é algo que está lonxe de resultar claro, mentres as investigaciones seguense realizando. A sección Juniperus (xenebreiro) é, porén, un grupo monofilético obvio.
Juniperus sect. Juniperus: de acículas curtas, punzantes. As follas adultas son aciculares, en grupos de tres, e unidas na base (véxase abaixo á dereita). Son ricos en aceites esenciais e resinas de diferente natureza. Velenosos pola natureza das substancias que presentan: alcaloides, alcohois terpénicos, hidrocarburos e alcanfor. Divídese á súa vez en tres subseccións:
Juniperus secc. Sabina: De follas escamiformes, non punzantes. Por destilación das súas arcéstidas obtense a xenebra. As follas adultas son na súa maior parte escamiformes, parecidas ás das especies do xénero Cupressus, en pares opostos ou en grupo de tres, e as follas aciculares xuvenís non están unidas na base (incluíndo nas poucas que só teñen follas aciculares; véxase debaixo á dereita).
Provisionalmente, o resto de xenebreiros inclúense aquí, aínda que forman un grupo parafilético.
As bagas de xenebreiro son unha especia usada nunha ampla variedade de pratos culinarios e coñécense sobre todo por ser o principal aromatizante da xenebra (e responsábel do nome desta bebida, que é unha forma acortada da palabra neerlancesa para xenebreiro, genever). As "bagas" de xenebreiro tamén se usan como aromatizantes no licor jenever e nas cervexas tipo sahti. A salsa de "bagas" de xenebreiro úsanse para condimentar paspallás, faisán, tenreira, coello, veado e outros pratos de carne.
A maior parte dos pobos prehistóricos viviron cerca de bosques de xenebreiros que lles proporcionaban alimento, combustíbel e madeira para faceren aloxamentos ou utensilios. Moitas especies, como J. chinensis (xenebreiro da China), de Asia oriental, úsanse amplamente en paisaxismo e horticultura, e como unha das especies máis populares para usar en bonsai. Tamén é un símbolo de lonxevidade, forza, carácter atlético e fertilidade.
Algúns xenebreiros denomínase, inadecuadamente, "cedros", como ocorre por exemplo co Juniperus cedrus ao que se lle chama cedro de Canarias. Pero realmente non é un cedro, porque os verdadeiros cedros son tres especies do xénero Cedrus, pertencente á familia das pináceas e non, como os xenebreiros, á das cupresáceas.
Algunhas especies son sensíbeis á enfermidade da ferruxe, de Gymnosporangium, e poden ser un serio problema para as persoas que cultivan maceitas, o hospedeiro alternativo da enfermidade.
En Marrocos, a alcatrán do Juniperus phoenicea aplícase en modelos punteados en cuncas para sopas. Este alcatrán (gitran) fai a auga máis fragante e dise que é bo para os dentes.
Os nativos americanos usaron o xenebreiro para tratar a diabetes; tales tratamentos por indios como os navajos, por exemplo, están baixo estudo clínico.[3] Os ensaios clínicos demostraron que o tratamento con xenebreiro pode atrasar o desenvolvemento da diabetes nos ratos.[4] Os americanos nativos tamén usan as "bagas" do xenebreiro como contraceptivo feminino.[5]
O médico herborista do século XVII Nicholas Culpeper recomendaba as "bagas" maduras para afeccións tales como a asma ou a esciática, así como para acelerar o parto.[6]
Os xenebreiros ou cimbros forman o xénero Juniperus, Son coníferas arbóreas ou arbustivas, pertencentes á familia das cupresáceas. Dependendo do punto de vista taxonómico, hai entre 50 e 67 especies de xenebreiros distribuídas por todo o hemisferio norte, desde o Ártico cara ao sur até a África tropical, no Vello Mundo, e até as montañas de Centroamérica.
As especies repártense en dúas seccións (sectiones), os xenebreiros (J. secc. Juniperus) e as sabinas (J. secc. Sabina).
En Galiza só unha especie é natural no alto das serras orientais do país: o xenebreiro rastreiro (Juniperus communis subsp. alpina).
Borovica (lat. Juniperus), biljni rod zimzelenih grmova i manjeg drveća sa sedamdesetak priznatih vrsta[1] i oko 1000 poznatih kultivara. Ime roda dolazi od latinske riječi juvenis (=mlad) i parus (=rađati), a odnosi se na to da bobice nekh vrsta mogu izazvati pobačaj[2] i da mogu izazivat smanjenje plodnosti[3].
Rod borovica priupada porodici Cupressaceae (čempresovke) i ne smije se brkati sa rodoom borovnica (Vaccinium)
Borovica (lat. Juniperus), biljni rod zimzelenih grmova i manjeg drveća sa sedamdesetak priznatih vrsta i oko 1000 poznatih kultivara. Ime roda dolazi od latinske riječi juvenis (=mlad) i parus (=rađati), a odnosi se na to da bobice nekh vrsta mogu izazvati pobačaj i da mogu izazivat smanjenje plodnosti.
Rod borovica priupada porodici Cupressaceae (čempresovke) i ne smije se brkati sa rodoom borovnica (Vaccinium)
Jałorc[1][2] (Juniperus) je ród ze swójby cypresowych rostlinow (Cupressaceae).
Wobsahuje sćěhowace družiny:
Jeli sy jedyn z mjenowanych njedostatkow skorigował(a), wotstroń prošu potrjecheny parameter předłohi {{Předźěłuj}}. Podrobnosće namakaš w dokumentaciji.
Jałorc (Juniperus) je ród ze swójby cypresowych rostlinow (Cupressaceae).
Wobsahuje sćěhowace družiny:
cedrojty jałorc (Juniperus virginia) holanski jałorc (Juniperus communis) chinski jałorc (Juniperus chinensis) niski jałorc (Juniperus sibirica) žambow (Juniperus sabina)Juniperus /dʒuːˈnɪpərəs/[1] adalah sebuah genus tumbuhan runjung dari keluarga Cupressaceae. Tergantung pada sudut pandang taksonomi, antara 50 dan 67 spesies dari Juniperus sebagian besar tersebar di seluruh Hemisfer Utara, dari Arktik, sampai wilayah tropis Afrika di Dunia Lama, dan pegunungan Amerika Tengah dan Ziarat, Pakistan. Hutan Juniper tertinggi yang diketahui terdapat di ketinggian 4,900 meter di tenggara Tibet dan utara Himalaya, menjadikannya salah satu jalur pohon tertinggi di bumi.[2]
"Juniper". Encyclopædia Britannica (edisi ke-11). 1911.
"Juniper". Encyclopedia Americana. 1920.
Juniperus /dʒuːˈnɪpərəs/ adalah sebuah genus tumbuhan runjung dari keluarga Cupressaceae. Tergantung pada sudut pandang taksonomi, antara 50 dan 67 spesies dari Juniperus sebagian besar tersebar di seluruh Hemisfer Utara, dari Arktik, sampai wilayah tropis Afrika di Dunia Lama, dan pegunungan Amerika Tengah dan Ziarat, Pakistan. Hutan Juniper tertinggi yang diketahui terdapat di ketinggian 4,900 meter di tenggara Tibet dan utara Himalaya, menjadikannya salah satu jalur pohon tertinggi di bumi.
Einir (Juniperus) er ættkvísl barrtrjáa. [1] af Einisætt Cupressaceae. Á milli 50 til 67 tegundir eru taldar til ættkvíslinnar sem vex víða á norðurhveli, frá norðurheimskauti suður að frumskógum Afríku í Gamla heiminum, og til fjalla í Mið-Ameríku og Ziarat í Pakistan. Sá einiskógur sem vex hæst til fjalla er í 4,900 metrum í suðaustur Tíbet og norður Himalajafjöllum, og myndar eina hæstu trjálínu jarðar.[2]
Einitegundir eru breytilegar í stærð og lögun; frá stórum trjám 20–40m háum, til súlulaga eða jarðlægum runnum. Þær eru sígrænar með nállaga og/eða hreisturkennd blöð. Þær geta verið með einbýli eða tvíbýli. Köngulhreistrin eru samvaxin og kjötkennd. Slíkt aldin nefnist berköngull. Köngullinn/berið er 4–27mm langt, með 1–12 óvængjuð fræ. Á sumum tegundum eru þessi ber rauðbrún eða appelsínugul en á flestum eru þau blá; þau eru oft ilmrík og geta verið notuð sem krydd. Þroski fræsins er breytilegur eftir tegundum, frá 6 til 18 mánuðum eftir frjóvgun. Karlkyns könglarnir líkjast öðrum af Einisætt (Cupressaceae), með 6–20 hreisturflögur.
Margar einitegundir (t.d. J. chinensis, J. virginiana) hafa tvær gerðir blaða: smáplöntur og sumar greinar eldri trjáa hafa nállaga blöð 5–25mm langar; og blöðin á fullvöxnum plöntum eru (oftast) smá 2–4mm, hreisturlaga.
Á nokkrum tegundum (t.d. J. communis, J. squamata), öll blöðin eru af ungplöntu nálarformi, með engum hreisturlaga blöðum.
Nálarblöð einis eru hörð og beitt, sem gerir hann óþægilegan í meðförum. Þetta getur verið mikilvægt til greiningar á smáplöntum sem líkjast annars lífviði (Cupressus, Chamaecyparis) og öðrum skyldum tegundum.
Fjöldi tegunda er umdeildur, með tvær nýlegar rannsóknir sem gefa upp mismunandi heildartölu, Farjon (2001) viðurkennir 52 tegundir, og Adams (2004) 67 tegundir. Einiættkvíslinni er skift í nokkrar undirættkvíslir, þó (sérstaklega meðal hreisturlaufs tegundum) hvaða tegund telst til hvaða undirættkvíslar er enn óvíst, með rannsóknir enn í gangi. Undirættkvíslin Juniperus er augljós monophyletic hópur samt.[heimild vantar]
Einiber eru krydd sem er notað í mikinn fjölda rétta og er best þekkt sem aðal bragðefnið í gini (og ábyrg fyrir nafni drykksins, sem er stytting á hollenska nafninu á eini, genever). Einiber eru einnig aðalbragðefnið á líkjörnum Jenever og sahti-stíl af bjór. Einiberjasósa er einnig vinsæl erlendis til að bragðbæta villibráð.
Einir (Juniperus) er ættkvísl barrtrjáa. af Einisætt Cupressaceae. Á milli 50 til 67 tegundir eru taldar til ættkvíslinnar sem vex víða á norðurhveli, frá norðurheimskauti suður að frumskógum Afríku í Gamla heiminum, og til fjalla í Mið-Ameríku og Ziarat í Pakistan. Sá einiskógur sem vex hæst til fjalla er í 4,900 metrum í suðaustur Tíbet og norður Himalajafjöllum, og myndar eina hæstu trjálínu jarðar.
Juniperus L., più comunemente noto come ginepro, è un genere di piante della famiglia delle Cupressaceae[1], comprendente 60 specie legnose, arboree e arbustive, tra cui sette[2] spontanee della flora italiana e adatte alla selvicoltura. Il genere è diffuso praticamente in tutto l’emisfero boreale (bacino del Mediterraneo, Africa settentrionale, Europa, Caucaso - Antille, Nord America - Giappone, Cina, Himalaya).
Il genere Juniperus fa parte delle Gimnosperme. Presenta una scorza sottile e fibrosa che si stacca in strisce longitudinali.
Le foglie sono di forma variabile, aghiformi in giovani individui poi in età adulta squamiformi (come in J. thurifera, J. sabina, J. phoenicea) o aghiformi (es. J. communis, J. nana e J. oxycedrus). Le foglie sono ricche di stomi (le aghiformi portano linee stomatiche bianche nella pagina superiore), con un solo canale resinifero mediano.
Dal punto di vista riproduttivo il genere comprende specie in preponderanza dioiche. Gli strobili maschili sono piccoli con numerosi microsporofilli, da ovali a allungati, in porzione terminale del rametto (se le foglie sono squamiformi) o all’ascella delle foglie se queste sono aghiformi.
Gli strobili femminili sono formati da 3-8 squame (ciascuna portante 1-2 ovuli) maturanti in più anni. Si parla di coccola o galbulo: le squame diventano carnose e si saldano tra loro (colore differente a seconda della specie).
I semi sono privi di ala e sono trasportati da animali o espulsi perché il frutto marcisce.
Il portamento può essere arboreo o strisciante a seconda del tipo di habitat in cui la pianta si trova a vivere: un portamento strisciante sarà facile da rinvenire là dove agiscono venti impetuosi (sui promontori rocciosi mediterranei o alpini dove è possibile che la pianta cresca), ottimo esempio di plasticità del fenotipo in relazione alle condizioni ambientali.
Il ginepro è una pianta con poche esigenze idriche, per cui è facile trovarla in luoghi non facilmente popolabili da altre piante: montagne, dove le frequenti gelate rendono l'acqua scarsamente biodisponibile, e ambienti mediterranei, dove l'aridità la fa da padrona nei mesi estivi.
Lo stesso argomento in dettaglio: Specie di Juniperus. La coltivazione del ginepro richiede clima temperato, dalle frequenti precipitazioni estive, esposizione in pieno sole o mezz'ombra e suolo ricco ma sabbioso o carsico.
Si moltiplica con la semina o per talea di nuovi getti in primavera.
Uno studio effettuato dall'Università di Camerino ha approfondito una particolarità delle piante di ginepro (Juniperus communis e Juniperus oxycedrus), cioè la loro capacità di promuovere la formazione di biogruppi. In particolare i biogruppi di ginepro racchiudono all'interno varie specie legnose ed erbacee che permettono di promuovere la successione secondaria del territorio.
La medicina popolare attribuisce altissimo valore curativo all'olio ottenuto dalla distillazione dei coni e ne ipotizza grandi doti come rimedio per:
Non sono negabili almeno blandi effetti per tutte queste indicazioni; d'altronde i rischi di un uso prolungato e/o altamente dosato sono insignificanti.
La monografia della Commissione E del Ministero tedesco per la Salute indica:
Oggi l'olio di ginepro viene usato molto raramente, sia per il suo altissimo costo, sia perché per la maggior parte delle indicazioni esistono farmaci più efficaci e a minor rischio. Un'eccezione possono essere frizioni contro dolori reumatici, come nel seguente esempio:
Juniperus L., più comunemente noto come ginepro, è un genere di piante della famiglia delle Cupressaceae, comprendente 60 specie legnose, arboree e arbustive, tra cui sette spontanee della flora italiana e adatte alla selvicoltura. Il genere è diffuso praticamente in tutto l’emisfero boreale (bacino del Mediterraneo, Africa settentrionale, Europa, Caucaso - Antille, Nord America - Giappone, Cina, Himalaya).
Juniperus est genus arborum et fruticum familiae Cupressacearum divisionisque Pinophytorum.
Juniperus est genus arborum et fruticum familiae Cupressacearum divisionisque Pinophytorum.
Kadagys (lot. Juniperus, angl. Juniper, vok. Wacholder, rus. можжевельник) – pušainių (Pinopsida) klasės kiparisinių (Cupressaceae) šeimos augalų gentis.
Lietuvoje auga viena savaiminė šių žemaūgių medžių ar krūmų rūšis (žinomi keli kadagynai) ir dar kelios auginamos kaip dekoratyviniai augalai:
Kazokinis kadagys (Juniperus sabina)
Virgininis kadagys (Juniperus virginiana)
Kadagių slėnis prie Kauno marių
Vasario-kovo mėnesiais geriausias laikas rinkti kadagių kankorėžėlius.
Po krūmu patiesiamas paklotas ir atsargiai kratant krūmą, nukrečiami kankorėžėliai. Negalima krūmų daužyti lazdomis, nes atšokus žievei, augalas pradeda nykti ir žūsta. Surinkti kankorėžėliai džiovinami paskleidus plonu sluoksniu perpučiamoje patalpoje. Geriausia džiovinti apšildomoje patalpoje ne aukštesnėje kaip 30 °C temperatūroje. Iš 2,5 kg šviežių kankorėžėlių gaunama 1 kg sausos žaliavos.
Tinkamai išdžiovinti kankorėžėliai turi būti minkšti (bet netepti rankų), rudai juodi arba su mėlynomis apnašomis.
Kadagys (lot. Juniperus, angl. Juniper, vok. Wacholder, rus. можжевельник) – pušainių (Pinopsida) klasės kiparisinių (Cupressaceae) šeimos augalų gentis.
Lietuvoje auga viena savaiminė šių žemaūgių medžių ar krūmų rūšis (žinomi keli kadagynai) ir dar kelios auginamos kaip dekoratyviniai augalai:
Paprastasis kadagys (Juniperus communis) Kazokinis kadagys (Juniperus sabina) Virgininis kadagys (Juniperus virginiana)Kazokinis kadagys (Juniperus sabina)
Virgininis kadagys (Juniperus virginiana)
Kadagių slėnis prie Kauno marių
Kadiķi jeb paegļi (Juniperus) ir ciprešu dzimtas ģints skujkoki. Speciālistu vidū nav vienprātības par sugu skaitu, kas ietilpst šajā ģintī, jo dažas sugas tiek izdalītas atsevišķi, kamēr citi uzskata, ka tās ir kādas sugas pasuga. Dažādos avotos ir norādītas no 52 līdz 67 sugām. Kadiķi ir izplatīti Ziemeļu puslodē — Eirāzijā un Āfrikā līdz tropiskajiem mežiem, kā arī Centrālamerikas kalnainajos apvidos.
Latvijā savvaļā ir sastopama tikai viena kadiķu ģints suga — parastais kadiķis.
Jeneverbes (Juniperus) is een geslacht van de coniferen. Het geslacht telt een vijftig à zestig soorten, die voornamelijk voorkomen in de gematigde streken van het noordelijk halfrond, maar waarvan een aantal soorten voorkomen in de bergen elders.
De jeneverbes (Juniperus communis) komen van nature in de Benelux in het wild voor, met name in duingebieden en op stuifzandgronden. In tuinen zijn jeneverbessen vooral populair als solitair.
Peren en jeneverbessen (vooral de lage, breedgroeiende soorten) die in elkaars omgeving staan, hebben vaak last van roest. Roest is een schimmel die overwintert op de jeneverbes en in het voorjaar overslaat naar de peer. Roest op peren is gemakkelijk te herkennen aan de bruine vlekken op de bladeren. Roest op een jeneverbes is niet goed herkenbaar. De takken waarop roest overwintert, gaan vaak dood. Tussen de stam en het blad is dan een verdikking zichtbaar waar de roest gezeten heeft.
Athrotaxidoideae:AthrotaxisCallitroideae:Actinostrobus · Austrocedrus · Callitris · Diselma · Fitzroya · Libocedrus · Neocallitropsis · Papuacedrus · Pilgerodendron · WiddringtoniaCunninghamhioideae:CunninghamiaCupressoideae:Callitropsis · Calocedrus · Chamaecyparis · Cupressus · Fokienia · Juniperus · Microbiota · Platycladus · Tetraclinis · Thuja · ThujopsisSequoioideae:Sequoia · Sequoiadendron · MetasequoiaTaiwanioideae:TaiwaniaTaxodioideae:Cryptomeria · Glyptostrobus · Taxodium Jeneverbes (Juniperus) is een geslacht van de coniferen. Het geslacht telt een vijftig à zestig soorten, die voornamelijk voorkomen in de gematigde streken van het noordelijk halfrond, maar waarvan een aantal soorten voorkomen in de bergen elders.
De jeneverbes (Juniperus communis) komen van nature in de Benelux in het wild voor, met name in duingebieden en op stuifzandgronden. In tuinen zijn jeneverbessen vooral populair als solitair.
Einerslekta (Juniperus) er ei slekt av buskar og låge tre i sypressfamilien (Cupressaceae). Einerar kan bli opptil 40 meter høge, men er vanlegvis under 20 meter. Hoplantane har frøkapslar som former noko som liknar bær (og ofte blir kalla bær). Dei er vanlegvis blå, men kan vera raude eller gule hjå nokre artar.
I Norden og Noreg veks vanleg einer (Juniperus communis ssp communis) og underarten fjelleiner (Juniperus communis ssp alpina) i høgare strøk.
Einerslekta blir delt inn i to grupper og fem undergrupper. Det er usemje om ein skal 52 eller 67 arter til denne botaniske gruppa. Nokre artar i slekta er:
Juniperus-gruppa – spisse nåler
Sabina-gruppen – skjelaktige nåler
Einerslekta (Juniperus) er ei slekt av buskar og låge tre i sypressfamilien (Cupressaceae). Einerar kan bli opptil 40 meter høge, men er vanlegvis under 20 meter. Hoplantane har frøkapslar som former noko som liknar bær (og ofte blir kalla bær). Dei er vanlegvis blå, men kan vera raude eller gule hjå nokre artar.
I Norden og Noreg veks vanleg einer (Juniperus communis ssp communis) og underarten fjelleiner (Juniperus communis ssp alpina) i høgare strøk.
Einerslekten (latin: Juniperus) er en slekt av busker og lave trær i sypressfamilien (Cupressaceae). de kan bli opp til 40 meter høye, men vanligvis under 20 meter. Hunnplantene har frøkapsler som former noe som likner bær, og som vanligvis er blå (men hos noen arter røde eller gule).
Det er uenighet om hvorvidt det skal henregnes 52 eller 67 arter til denne botaniske gruppen. Likevel mener man at gruppen er monofylittisk. Enkelte av artene har blader som endrer utseende betydelig med alderen. Sabina-gruppen har blad som er skjellaktige når de er utvokste, slik som også artene i sypresslekten har.
I Norden og Norge vokser vanlig einer – Juniperus communis ssp communis – samt underarten fjelleiner (Juniperus communis ssp alpina) i høyere strøk.
Einerslekten deles inn i to grupper og fem undergrupper, og noen arter innenfor disse inkluderer:
Juniperus-gruppen – spisse nåler
Sabina-gruppen – skjellaktige nåler
Einerslekten (latin: Juniperus) er en slekt av busker og lave trær i sypressfamilien (Cupressaceae). de kan bli opp til 40 meter høye, men vanligvis under 20 meter. Hunnplantene har frøkapsler som former noe som likner bær, og som vanligvis er blå (men hos noen arter røde eller gule).
Det er uenighet om hvorvidt det skal henregnes 52 eller 67 arter til denne botaniske gruppen. Likevel mener man at gruppen er monofylittisk. Enkelte av artene har blader som endrer utseende betydelig med alderen. Sabina-gruppen har blad som er skjellaktige når de er utvokste, slik som også artene i sypresslekten har.
I Norden og Norge vokser vanlig einer – Juniperus communis ssp communis – samt underarten fjelleiner (Juniperus communis ssp alpina) i høyere strøk.
Jałowiec (Juniperus L.) – rodzaj roślin iglastych należący do rodziny cyprysowatych. Liczy ok. 50[4]–71 gatunków[5], z których w Polsce w warunkach naturalnych występują 2. Rodzaj należy obok sosen do najbardziej rozpowszechnionych przedstawicieli iglastych na Ziemi. Jałowce rosną w strefie klimatu umiarkowanego i subpolarnego na wszystkich kontynentach półkuli północnej, a także w górach w strefie międzyzwrotnikowej. Wiele gatunków i ich odmian uprawianych jest jako rośliny ozdobne[6].
Rodzaj z rodziny cyprysowatych blisko spokrewniony z takimi rodzajami jak cyprys (Cupressus), biota (Platycladus) i mikrobiota (Microbiota). Od pierwszych lat XXI wieku rodzaj poddawany jest wielu rewizjom taksonomicznym w związku z intensywnymi badaniami z użyciem metod molekularnych[4]. Istotne wyniki dla systematyki tego rodzaju zawarte są w publikacji Mao i in. z 2010[7]. Wynika z nich, że w obrębie rodzaju wyróżnić można 6 głównych kladów. Bazalną jest grupa, której najstarszy przedstawiciel – jałowiec pestkowaty (J. drupacea) wyodrębnił się ok. 20 milionów lat temu. Specjacja w obrębie pozostałej grupy, obejmującej m.in. jałowca pospolitego (J. communis) nastąpiła ok. 10 milionów lat temu. Wszystkie pozostałe 5 kladów odpowiada wyróżnianej tradycyjnie sekcji Sabina Spach 1841 (czasem podnoszonej do rangi odrębnego rodzaju – Sabina Miller 1754)[7][4].
Jałowiec (Juniperus L.) – rodzaj roślin iglastych należący do rodziny cyprysowatych. Liczy ok. 50–71 gatunków, z których w Polsce w warunkach naturalnych występują 2. Rodzaj należy obok sosen do najbardziej rozpowszechnionych przedstawicieli iglastych na Ziemi. Jałowce rosną w strefie klimatu umiarkowanego i subpolarnego na wszystkich kontynentach półkuli północnej, a także w górach w strefie międzyzwrotnikowej. Wiele gatunków i ich odmian uprawianych jest jako rośliny ozdobne.
Juniperus L. é um género de coníferas pertencente à família Cupressaceae,[1][2] que inclui 50-67 espécies (em função da estruturação taxonómica adoptada) de arbustos procumbentes, arbustos e árvores de médio porte, caracterizados por apresentarem tronco robusto, madeira duradoura e, em geral, excepcional longevidade. O género tem uma distribuição natural alargada pelo Hemisfério Norte, desde as costas do Ártico até à região tropical da África e às regiões montanhosas da América Central. O género apresenta a sua máxima diversidade nas regiões de clima mediterrânico. As espécies integradas neste género são conhecidas pelos nomes comuns de zimbro, zimbreiro, junípero e sabina.[3]
As espécies integradas no género Juniperus variam entre árvores com 20–40 metros de altura e arbustos colunares ou procumbentes, alguns assumindo uma forma rastejante com longos ramos apoiados no solo.
Todas as espécies são de folhagem perene, com folhas aciformes (em forma de agulha) ou escamiformes (em forma de escama), sendo comum a presença de folhas juvenis aciformes nos ramos jovens e folhas escamiformes nos ramos adultos. O género inclui espécies monoicas e dioicas.
Os cones femininos apresentam características muito próprias, com escamas carnudas coalescentes que se fundem para formar um gálbulo, uma estrutura semelhante a um "fruto" do tipo baga, com 4–27 milímetros de raio contendo 1-12 sementes com tegumento escuro e endurecido, desprovidas de asas ou quaisquer outras adaptações à anemocoria. Em algumas espécies, as falsas bagas, quando maduras, são vermelho-acastanhadas ou alaranjadas, mas, na maioria, são negras ou azuladas. A estrutura carnuda, conhecida por "baga de zimbro", é, geralmente, aromática e com um sabor fortemente adstringente a pinho, sendo, por isso, utilizada como especiaria em culinária e como aromatizante e corante na confecção de bebidas destiladas.
Os cones masculinos são similares aos das restantes Cupressaceae, com 6-20 escamas. A produção de pólen é abundante, sendo o transporte essencialmente por dispersão anemófila.
A maioria das espécies produz floresce durante a primavera, mas em algumas a polinização ocorre no outono. A maturação da semente, em função da espécie, ocorre 6–18 meses após a polinização.
Muitas espécies de Juniperus, entre as quais J. chinensis e J. virginiana, apresentam dimorfismo foliar, com dois tipos morfológicos de folhas bem distintos: (1) as plantas jovens e alguns ramos juvenis apresentam folhas aciculares (em forma de agulha) com 5–25 milímetros de comprimento; e (2) as folhas na plantas maduras são maioritariamente pequenas escamas, com 2–4 milímetros de comprimento, imbricadas e fortemente aderentes aos caules. Nestas espécies, quando a folhagem do tipo juvenil ocorre em plantas adultas, em geral instala-se em rebentos jovens situados em partes ensombradas da planta, com a folhagem adulta presente nas partes com melhor insolação. As folhas em rebentos de crescimento rápido apresentam por vezes características intermédias entre as folhagens juvenil e adulta.
Em algumas espécies, como J. communis e J. squamata, a folhagem retém as características juvenis, sendo totalmente aciforme. Em algumas destas espécies, entre as quais J. communis, as agulhas são agrupadas na base, geralmente em tripletos, enquanto em outras, como J. squamata, as agulhas fundem-se gradualmente com o caule sem que ocorra a junção entre elas.
As folhas aciformes dos Juniperus são, em geral, aguçadas e endurecidas, o que torna o manuseamento da folhagem juvenil difícil. Esta característica fornece uma forma valiosa de identificação das plântulas deste género, particularmente quando seja necessário distingui-las de espécies de géneros com características foliares similares, como Cupressus e Chamaecyparis, que, apesar da semelhança morfológica, apresentam folhas macias.
A folhagem de Juniperus é o alimento exclusivo das larvas de alguns Lepidoptera, incluindo espécies como Bucculatrix inusitata e Thera juniperata. Constitui também alimento facultativo para outras larvas de lepidópteros como Chionodes electella, Chionodes viduella, Eupithecia pusillata e Panolis flammea. As larvas de algumas espécies, entre as quais a traça Cydia duplicana, alimentam-se do ritidoma em torno de áreas que sofram danos mecânicos ou antracnose.
As bagas de zimbro, a designação comum dos cones maduros de Juniperus, são utilizadas como especiaria num vasto conjunto de confecções culinárias e em bebidas alcoólicas. A sua utilização mais conhecida é como fonte primária do sabor do gin, bebida cujo nome aliás deriva da designação dada às plantas deste género na língua flamenga (genever). As bagas de zimbro são também a fonte principal do sabor e cor do licor Jenever (ou genebra) e das cervejas do tipo sahti. Molhos ou purés confeccionados com baga de zimbro são populares como tempero para pratos confeccionados com caça (rola, faisão, coelho-bravo e gamo), carne de vitela e outras carnes.
Muitas das populações pré-históricas do Hemisfério Norte viviam em zonas onde as florestas de zimbro eram frequentes, o que explica a utilização de diversas espécies de Juniperus para fins alimentares, combustível, madeira, abrigo e fabrico de utensílios. Algumas espécies, como J. chinensis no leste da Ásia, são extensivamente utilizadas em paisagismo, jardinagem e horticultura. J. chinensis é uma das espécies mais populares para criar bonsai, sendo considerada um símbolo de longevidade, força, atleticismo e fertilidade.
Algumas espécies deste género são susceptíveis à infestação por Gymnosporangium, um fungo causador da doença da ferrugem das macieiras, razão pela qual essas espécies de Juniperus podem funcionar como hospedeiro alternativo em regiões produtoras de maçãs.
Algumas espécies de junípero são produtoras de excelente madeira, rija e duradoura, sendo esta conhecida como cedro. Entre estas espécies inclui-se Juniperus virginiana, cuja madeira é conhecida por cedro-vermelho, e Juniperus brevifolia, cuja madeira é conhecida por cedro-do-mato. Estas madeiras são frequentemente utilizadas em marcenaria, talha e estatuária. São particularmente conhecidas as peças de mobiliário com entalhes ou com gavetas feitas destes cedros, já que o seu odor é considerado como repelente de traças do papel, traças dos tecidos e outros insectos infestantes de materiais armazenados.
Em Marrocos a madeira de arar (Juniperus phoenicea) é utilizada para fazer embutidos em copos, jarros e outros recipientes destinados a água para beber, já que a sua resina (gitran) torna a água fragrante e é considerada como boa para os dentes.
Alguns povos ameríndios, como os navajos, utilizam extractos de Juniperus para tratar diabetes.[4] Estudos em animais demonstraram que o tratamento com extractos de junípero pode retardar o desenvolvimento da diabetes induzida por streptozotocin em ratos de laboratório.[5] São também conhecidos usos das bagas de Juniperus como contraceptivo feminino por povos ameríndios.[6] O médico e herbalista Nicholas Culpeper (do século XVII) recomendava o uso de bagas maduras de Juniperus para tratar afecções como asma e ciática e como forma de acelerar o nascimento das crianças.[7]
As bagas de Juniperus podem ser destiladas a vapor para produzir um óleo essencial, fortemente fragrante e com uma coloração que varia de incolor a amarelado ou esverdeado pálido. Alguns dos seus componentes mais comuns são o alfa-pineno, cadineno, canfeno e terpineol.
Pequenas tábuas de madeira de Juniperus são utilizadas como revestimento de construções no norte da Europa, com destaque para a Escandinávia, como por exemplo em Havrå, Noruega.[8]
O número de espécies incluídas no género varia entre 52 e 67, consoante os autores.[2][9] O género foi dividido em várias secções e subsecções em função das características morfológicas das espécies, ainda que a distribuição das várias espécies ainda se mantenha pouco clara, com investigações ainda em curso e pouco conclusivas. A secção Juniperus é considerada um grupo monofilético.
.jpg)
|acessodata= requer |url= (ajuda) |acessodata= requer |url= (ajuda) Juniperus L. é um género de coníferas pertencente à família Cupressaceae, que inclui 50-67 espécies (em função da estruturação taxonómica adoptada) de arbustos procumbentes, arbustos e árvores de médio porte, caracterizados por apresentarem tronco robusto, madeira duradoura e, em geral, excepcional longevidade. O género tem uma distribuição natural alargada pelo Hemisfério Norte, desde as costas do Ártico até à região tropical da África e às regiões montanhosas da América Central. O género apresenta a sua máxima diversidade nas regiões de clima mediterrânico. As espécies integradas neste género são conhecidas pelos nomes comuns de zimbro, zimbreiro, junípero e sabina.
O iných významoch výrazu borievka pozri borovka.Borievka (ľudovo: borievča, jalovec; lat. Juniperus) je rod rastlín z čeľade cyprusovité, ako aj označenie ich plodov. Ide o ihličnaté dreviny (stromy a kry). Rastú na severnej pologuli, v Južnej Amerike, Indii a Afrike. Známych je asi 60 druhov.
Na Slovensku sa vyskytuje:
O iných významoch výrazu borievka pozri borovka. Borievka (ľudovo: borievča, jalovec; lat. Juniperus) je rod rastlín z čeľade cyprusovité, ako aj označenie ich plodov. Ide o ihličnaté dreviny (stromy a kry). Rastú na severnej pologuli, v Južnej Amerike, Indii a Afrike. Známych je asi 60 druhov.
Na Slovensku sa vyskytuje:
Borievka alpínska (Juniperus sibirica) Borievka čínska (Juniperus chinensis) Borievka netatová / netata (Juniperus sabina) Borievka obyčajná (Juniperus communis) Borievka virgínska (Juniperus virginiana)Glej besedilo.
Brini so igličaste rastline iz rodu Juniperus, družina cipresovk (Cupressaceae). Taksonomsko gledano poznamo 67 do 70 vrst brina, ki raste na obsežnem območju severne poloble, od Arktike do tropske Afrike v starem in do gorovij Srednje Amerike v novem svetu.
Brini so igličaste rastline iz rodu Juniperus, družina cipresovk (Cupressaceae). Taksonomsko gledano poznamo 67 do 70 vrst brina, ki raste na obsežnem območju severne poloble, od Arktike do tropske Afrike v starem in do gorovij Srednje Amerike v novem svetu.
Ensläktet (Juniperus)[1][2] är ett växtsläkte av träd och buskar inom familjen cypressväxter.[3] Släktets systematik är omdiskuterad och mellan 50-67 arter förs hit. Enar förekommer över hela norra halvklotet; från Arktis till tropiska Afrika i den palearktiska regionen och till Centralamerikas bergskedjor i den nearktiska regionen.
Enar kan variera i storlek från 20-40 meter höga träd till låga vida buskar med låga hängande grenar. De är städsegröna med antingen barr eller fjälliknande blad. Bland arterna finns både enbyggare och tvåbyggare. Honkottarna är mycket karakteristiska med fruktliknande fjäll som smälter samman och bildar en bärliknande struktur som är 4–27 millimeter lång och som innehåller 1-12 hårda frön. Hos några arter är dessa "bär" rödbruna eller orange, men vanligen är de blå. Dessa "bär" är ofta aromatiska och används som krydda. Hur lång tid det tar för fröna att mogna varierar mellan arterna, från 6 till 18 månader efter pollinering. Hankottarna påminner om de hos övriga cypressväxter; de har 6-20 fjäll och lämnar vanligen ifrån sig sitt pollen under tidig vår. Det finns dock arter som pollinerar under hösten.
Många enar, däribland kinesisk en J. chinesis och blyerts-en (J. virginiana), har två distinkta typer av blad: unga plantor och en del skott på äldre träd är 5–25 millimeter långa barr, medan bladen på vuxna plantor vanligen är små (2–4 millimeter långa) fjälliknande och överlappande blad. När barr uppträder på äldre träd så är det vanligen på grenar i skugga.
Några arter, däribland en (J. communis) och himalaja-en (J. squamata) har enbart barr. Dessa barr kan då som hos enen sitta ihop vid basen i små knippen, eller växa ut en och en direkt från grenen.
Enarnas barr är mycket hårda och vassa, vilket kan tjäna till att skilja dem från liknande barr hos cypresser och andra nära besläktade växtsläkten, där barren vanligen är mjuka.
Enar är enda födoväxt för ett antal fjärilslarver, däribland Bucculatrix inusitata och EnfältmätareThera juniperata. Det finns också andra fjärilslarver som kan använda sig av enar, men inte är begränsade till dessa, däribland återfinns Granbarksstävmal Chionodes electellus, Trebandad stävmal Chionodes viduellus, Streckad enmalmätare Eupithecia pusillata och Tallfly Panolis flammea.
Vilka arter som skall föras till släktet enar är omdiskuterat. Två nyligen utförda studier ger olika resultat, Farjon (2001)[4] omfattar 52 arter medan Adams (2004)[5] omfattar 67 arter. Enarna indelas i ett flertal avdelningar men vilka arter som hör till vilken avdelning är ännu oklart. Enarnas status som en monofyletisk grupp är dock ej ifrågasatt.[6]
Många av de tidigaste förhistoriska folken bodde i eller i närheten av enskogar som tillhandahöll mat, ved och trä för skydd och verktyg. Många arter, som kinesisk en från Östasien används i stor utsträckning inom trädgårdsarkitektur och hortikultur. Den är också ett populärt bonsaiträd och en symbol för långt liv.
Enbär används vid produktion av gin och genever och vid bryggning av sahtiöl. I köket får de numera ofta krydda vilträtter. Enbär användes även för att krydda öl innan humlet kom i generellt bruk.
Bären och barren är lätt giftiga och kan irritera hud med mera.
Vissa enar är mottagliga för rostsjukdomen Gymnosporangium och kan därmed vara ett problem för odling av äpplen, då äppleträdet är den andra växelvis utnyttjade värden för denna sjukdom.
Wikimedia Commons har media som rör Ensläktet.
Wikispecies har information om Ensläktet.
Ensläktet (Juniperus) är ett växtsläkte av träd och buskar inom familjen cypressväxter. Släktets systematik är omdiskuterad och mellan 50-67 arter förs hit. Enar förekommer över hela norra halvklotet; från Arktis till tropiska Afrika i den palearktiska regionen och till Centralamerikas bergskedjor i den nearktiska regionen.
Ardıç, servigiller (Cupressaceae) familyasından Juniperus cinsine ait iğne yapraklı ağaç ve çalı formundaki taksonların ortak adı.
Üremesi için bir başka türe bağlı olabilmektedir. Ardıç tohumları yere dökülür ancak bu tohumlar bir ardıç kuşu tarafından yenmedikçe çimlenme gerçekleşmez. Ardıç kuşunun sindirim sisteminde ardıç ağacının tohumlarının kabukları açılır. Ardıç kuşu dışkısı ile birlikte toprağa karışan tohumlar kolayca çimlenir.[1][2]
Şaman Türkmen'lerde ve Bektaşi - Alevilerde kutsal olarak kabul edilen bir ağaçtır. Dallarına bez baglanarak dilek tutulur veya dalları tekkelerde tütsü olarak kullanılır.
Türkiye'deki en eski ardıç ağacının Konya, Taşkent Alata (Balcılar)'da bulunduğu iddia edilmektedir. Bu iddiaya göre bin veya 2300 yaşında olan bu ağaca yöresel olarak ağıl ağaç denilmektedir.[3]
Ardıç tohumları pek çok hastalığın tedavisinde "bitkisel ilaç" olarak yaygın bir biçimde kullanılmaktadır. Ardıç tohumları yemeklere koku ve tat vermek maksadıyla da kullanılırlar - özellikle yağlı et yemeklerinde yemeği "hafifletmek"te de çok yararlıdır.
Ardıç, servigiller (Cupressaceae) familyasından Juniperus cinsine ait iğne yapraklı ağaç ve çalı formundaki taksonların ortak adı.
Üremesi için bir başka türe bağlı olabilmektedir. Ardıç tohumları yere dökülür ancak bu tohumlar bir ardıç kuşu tarafından yenmedikçe çimlenme gerçekleşmez. Ardıç kuşunun sindirim sisteminde ardıç ağacının tohumlarının kabukları açılır. Ardıç kuşu dışkısı ile birlikte toprağa karışan tohumlar kolayca çimlenir.
Şaman Türkmen'lerde ve Bektaşi - Alevilerde kutsal olarak kabul edilen bir ağaçtır. Dallarına bez baglanarak dilek tutulur veya dalları tekkelerde tütsü olarak kullanılır.
Türkiye'deki en eski ardıç ağacının Konya, Taşkent Alata (Balcılar)'da bulunduğu iddia edilmektedir. Bu iddiaya göre bin veya 2300 yaşında olan bu ağaca yöresel olarak ağıl ağaç denilmektedir.
Ardıç tohumları pek çok hastalığın tedavisinde "bitkisel ilaç" olarak yaygın bir biçimde kullanılmaktadır. Ardıç tohumları yemeklere koku ve tat vermek maksadıyla da kullanılırlar - özellikle yağlı et yemeklerinde yemeği "hafifletmek"te de çok yararlıdır.
Ялове́ць[1][2][3][4][5][6] або яліве́ць[7][2] (лат. Juniperus, рос. можжеве́льник, біл. ядловец, чеськ. jаlоvес, пол. jаłоwiес, в.-луж. jаłоrс) — рід вічнозелених деревних рослин родини кипарисових.
Латинську назву juniperus вперше згадував давньоримський поет Вергілій, що пізніше дозволило Ліннею застосувати це слово для назви роду. Проте існує інша версія — що слово походить від кельтського ieneprus — колючий[8]. Українська назва походить від праслов'янської (j)alovьcь, похідне від jalovъ — «безплідний»; первісно, очевидно, означало рослини ялівцю із чоловічими квітами[9].
Налічується 71[10] вид, 9 з яких — в Україні. Найпоширеніші з них:
Ялівець використовують для закріплення пісків, створення живоплотів тощо; деревину ялівця використовують для виготовлення меблів, олівців тощо.
Рід містить понад 50 видів:
Ялове́ць або яліве́ць (лат. Juniperus, рос. можжеве́льник, біл. ядловец, чеськ. jаlоvес, пол. jаłоwiес, в.-луж. jаłоrс) — рід вічнозелених деревних рослин родини кипарисових.
Латинську назву juniperus вперше згадував давньоримський поет Вергілій, що пізніше дозволило Ліннею застосувати це слово для назви роду. Проте існує інша версія — що слово походить від кельтського ieneprus — колючий. Українська назва походить від праслов'янської (j)alovьcь, похідне від jalovъ — «безплідний»; первісно, очевидно, означало рослини ялівцю із чоловічими квітами.
Налічується 71 вид, 9 з яких — в Україні. Найпоширеніші з них:
Ялівець звичайний (J. communis) — кущ або деревце (до 6 м заввишки), що росте в лісах Карпат, на Поліссі та в північній смузі Лісостепу, Ялівець сибірський (J. communis subsp. alpina) — кущ (30 — 90 см заввишки), що росте в Карпатах вище гірської границі лісів разом з криволіссям. Ялівець віргінський — в Україні вирощується як декоративна рослина.Ялівець використовують для закріплення пісків, створення живоплотів тощо; деревину ялівця використовують для виготовлення меблів, олівців тощо.
Chi Bách xù (tên khoa học Juniperus) là một chi thực vật trong họ Bách.[1] Tùy thuộc vào quan điểm phân loại, có từ 50 đến 67 loài cây bách xù, phân bố rộng khắp Bắc bán cầu, từ Bắc Cực, phía nam châu Phi nhiệt đới, và những ngọn núi ở Trung Mỹ.
Chi Bách xù (tên khoa học Juniperus) là một chi thực vật trong họ Bách. Tùy thuộc vào quan điểm phân loại, có từ 50 đến 67 loài cây bách xù, phân bố rộng khắp Bắc bán cầu, từ Bắc Cực, phía nam châu Phi nhiệt đới, và những ngọn núi ở Trung Mỹ.
Ископаемых остатков на территории России и сопредельных стран обнаружено сравнительно мало[6]:
Почки голые, без чешуи, иногда окружённые прижатыми и укороченными листьями (можжевельник обыкновенный), и только у можжевельника косточкового (Juniperus drupacea) с многочисленными плотными чешуйками. Листья в мутовках по три, игловидные и чешуевидные, отстоящие, линейно-ланцетные, с низбегающим основанием, сверху с устьичной полоской, нераздельной или разделённой срединной продольной жилкой, или же листья у молодых растений хвоевидные, а у взрослых растений — мелкие, чешуевидные, прижатые к побегам, попарно супротивные или реже в трёхчленных мутовках.
Мужские колоски одиночные или по нескольку, в пазухах листьев на прошлогодних побегах или конечные на боковых побегах; состоят из попарно супротивных или расположенных в мутовках по три чешуевидных тычинок, каждая с продольно отрывающимися тремя — шестью пыльниками. Женские колоски на пазушных укороченных веточках или конечные, могут быть следующих форм:
Ягодовидная «шишка» (так называемая шишкоягода) нераскрывающаяся, с плотно сомкнутыми мясистыми чешуями, шаровидная или несколько удлинённая с одним — десятью семенами, раздельными или, у можжевельника косточкового, сросшимися. Созревает шишка на второй год.
Там, где посажен можжевельник, воздух намного чище, за сутки один гектар можжевельника испаряет почти 30 кг фитонцидов (этого достаточно, чтобы очистить атмосферу крупного города от болезнетворных организмов)[7].
Шишкоягоды издавна применяются в медицинской практике. Препараты, приготовленные из них, назначаются при заболеваниях почек и мочевого пузыря как противовоспалительное средство; отмечается высокий эффект от наружного применения отвара можжевельника при лечении дерматитов и различных форм экзем; масло, приготовленное из можжевельника, используется при ревматизме, полиартрите, невралгии и радикулите. Корни можжевельника используются для лечения туберкулёза лёгких, бронхита, заболеваний кожи. Отвар веток рекомендуется при аллергии.[источник не указан 3284 дня]
Из древесины и хвои можжевельника мексиканского (Juniperus ashei) и можжевельника виргинского (Juniperus virginiana) извлекают можжевёловое масло.
Можжевельник в качестве пряности используют в кулинарии. Молотые ягоды используются при приготовлении блюд из дичи или из мяса и птицы для придания им специфического вкуса дичи, добавляются к соусам, бульонам, квашеной капусте, картофелю, паштетам, фаршам, в маринады для мяса, в ликёры. Можжевельник часто используется в скандинавской, северо-французской и немецкой кухне, можжевельник также используется в качестве ароматизатора для джина. Из сока подмороженных ягод методом выпаривания на водяной бане получается сироп.
Древесину можжевельника применяют для изготовления карандашей и тростей.
В сельской местности побеги используют как своеобразную добавку к банным веникам и для «запаривания» (обеззараживания) кадушек и других деревянных ёмкостей для хранения фруктов, овощей и грибов.
Древовидные и высокие кустарниковые можжевельники используются в парковых насаждениях для создания небольших групп и особенно в одиночных посадках (солитерах). Низкорослые, стелющиеся можжевельники применяются для покрытия и закрепления откосов и склонов, а также для скалистых и каменистых садов. Некоторые виды можжевельника могут быть применимы для живых изгородей, для защитных посадок и лесопарковых насаждений. Существует большое число видов и садовых форм, различающихся как по форме роста, так и по окраске хвои.
По информации базы данных The Plant List (2013), род включает 75 видов[8]:
Виды, произрастающие на территории России и сопредельных стран, отмечены звёздочкой[9].
Род Можжевельник входит в семейство Кипарисовые (Cupressaceae) порядка Сосновые (Pinales).
Ископаемых остатков на территории России и сопредельных стран обнаружено сравнительно мало:
Можжевельник обыкновенный обнаружен в третичных отложениях в районе Чингистая; Можжевельник казацкий (Juniperus sabina) — в четвертичных отложениях в районе реки Арчеды; остатки неустановленного вида обнаружены в районе озера Балхаш.刺柏属（学名：Juniperus）是柏科下的一个属，为常绿乔木或灌木植物。该属共有约71種[1]，廣泛分佈於整個北半球，北從北極圈，南至熱帶非洲，亞洲，中美洲山區也有分佈。[2]
这是一篇與植物相關的小作品。你可以通过编辑或修订扩充其内容。 
分類 界 : 植物界 Plantae 門 : 裸子植物門 Pinophyta 亜門 : マツ亜門 Pinophytina 綱 : マツ綱 Pinopsida 亜綱 : マツ亜綱 Pinidae 目 : ヒノキ目 Cupressales 科 : ヒノキ科 Cupressaceae 属 : ビャクシン属 Juniperus 学名 Juniperus L. シノニム Sabina
和名 ビャクシン属 英名 Juniper 種本文参照
ビャクシン属（柏槇属、ビャクシンぞく、学名：Juniperus）は、ヒノキ科の針葉樹の1属。ネズミサシ属とも呼ばれる。
樹高は、ハイネズの様な低潅木からイブキの様な高木まで様々である。匍匐性の品種も見られる。樹皮は赤褐色で、縦方向に薄く長く剥がれる。葉は短く茎に密着し、互いによりあって葉の付いた枝は棒状の外見を持つ。時に針状の葉を持つ枝が見られ1本の木に混在する。雌雄異株で、他の針葉樹と違い乾果ではなく、漿果状の球果をつける。
ビャクシン属のセイヨウネズの球果はジュニパーベリーと呼ばれ、ジンの香りづけに使われる。中国では檜（桧）と書かれ、日本で見られるヒノキは大陸には分布していない。
バラ科ナシ亜科の果樹（梨、リンゴなど）の病害である赤星病の中間宿主となる。
ビャクシン属の主な種には下記のものがある[1]。
この項目は、植物に関連した書きかけの項目です。この項目を加筆・訂正などしてくださる協力者を求めています（プロジェクト:植物／Portal:植物）。 ビャクシン属（柏槇属、ビャクシンぞく、学名：Juniperus）は、ヒノキ科の針葉樹の1属。ネズミサシ属とも呼ばれる。
樹高は、ハイネズの様な低潅木からイブキの様な高木まで様々である。匍匐性の品種も見られる。樹皮は赤褐色で、縦方向に薄く長く剥がれる。葉は短く茎に密着し、互いによりあって葉の付いた枝は棒状の外見を持つ。時に針状の葉を持つ枝が見られ1本の木に混在する。雌雄異株で、他の針葉樹と違い乾果ではなく、漿果状の球果をつける。
ビャクシン属のセイヨウネズの球果はジュニパーベリーと呼ばれ、ジンの香りづけに使われる。中国では檜（桧）と書かれ、日本で見られるヒノキは大陸には分布していない。
향나무속은 측백나무과에 속하는 식물이다.
향나무속에 속하는 종의 수는 여러 설에 따라 다르다. 최근의 두 연구 결과에서도 차이가 크게 난다. Farjon (2001)은 52 종을, Adams (2004)는 67 종을 향나무속으로 분류했다. 향나무속은 여러 절로 나뉘는데, 각 종이 어느 절로 분류되는지에 대해서도 아직 연구가 진행 중이다.
Commons ponúka multimediálne súbory na tému 
Wikidruhy ponúkajú informácie na tému 
